Ta sattus väga tihti pahandustesse nig tegi asju, mida keegi teine ei julgenud teha või ei tahtnud teha. Näiteks kui meil oli uneaeg, hiilis tema välja ning hakkas seal karjuma täisest kõrist. Uneajast võin ma veel niipalju rääkida, et tegelikult ei maganud meist kunagi mitte keegi ning vahetevahel hiilisime meiegi voodist välja ning läksime kuulama pealt kasvatajaid. Ühel korral justus veel nii, et minu lasteaiakaaslane oli hüppanud voodi peal mitu korda, niiet voodi oli praksatanud ja pooleks läinud. Ise ta oli naernud väga pikka aega selle üle. Lasteaias oli meil ka üks eriline 1999-st aastast pärist arvuri, mis oli üks suur valge kast. Selle peal oli meil üks mäng, mida me kõik tahtsime alati mängida. See koosnest ühest seiklejast kes proovis loomadega rääkida ning neid päästa ohtude eest. Mängu lõpuni me kunagi ei jõudnud, sest see oli päris pikk. Et seda mängida seisime me alati järjekorras ning vaatasime, kuidas teistel sellega läheb.
Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Niipea kui külmataat jõele jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sellega mööda jõge vilet lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe kõige sügavama koha pääle jõudnud, kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki ja määratu kivi lendanud kõige reega jõe põhja. Küll katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam kuidagi saanud, vaid kiviv seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi vagaselt voolab, olla regigi veel kivi alla selgesti ära näha. On aga tõeste ka suur kivi, sest sügavast jõehauast ulatab selle kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Selle kivi juurde ei julge ka mitte keegi suplema minna
annaabi.ee 
