Poolte soovil lisaandmed. Mereveolepingu kaks põhiliiki: 1. Prahileping ehk tsarterveoleping 2. Liinikonossement ehk meresaatekiri. Ajutised, asendusveolepingud: 1. Tellimuskiri (liinivedudel) 2. Kaikiri (liini ja tramp) 3. Kinnituskiri (tramplaevandus) Kaikirja saadab vedaja - Kaikiri kujutab endast dokumenti, kus on kirjeldatud pakutava veo tingimused, mis saadetakse laiali lähiümbruses asuvatele potentsiaalsetele kaubasaatjatele. Kinnituskiri - prahimaakler, kes vahendab laeva prahtimist, fikseerib lõplikult edukalt lõppenud läbirääkimiste tulemused ehk tulevase prahilepingu põhitingimused ja saadab teisele poolele elektrooniliste sidevahendite (teleks, faks, tänapäeval reeglina e-mail) abil. Tellimuskirja saadab alati kaubasaatja või tema esindaja. Kui veotingimused sobivad kaubasaatjale, saavutatakse eelkokkulepe veo sooritamise kohta, mis võib olla vormistatud nn. Tellimuskirja kujul.
eriseadused, mis reguleerisid sõjaväe-, mere- ja maaharimist. Tänu pilditülile ei ole sel perioodil olulist tähendust kirikuõiguse arengus. Maaharijate seadus reguleeris maa omandisuhteid, arvestades vabade talupoegade kogukondade olemasolu. Väidetavalt sarnanes ta Lääne-Euroopas levinud "barbariõigusetega. " Mereõiguse allikatest on tuntud Mereseadus, mida Läänes teati kui Rhodose mereõigust (Lex Rhodiae). Seadus reguleeris laevasõitu, laevade prahtimist, vastutust avarii puhul, kahjude jagunemist jne, osa sellel allikal põhinevaid norme olid Euroopas kasutusel veel 15. sajandil. Ecloga Perioodi olulisim õigusallikas Ecloga oli 726 ilmunud keiserlik seaduste kogu, mille andis välja ikonoklastist keiser Leon III. Kreekakeelne Ecloga (kr. valitud seadused) kujutas tegelikult CIC lühivarianti, sisaldades 18 tiitlit. Otsustades alapealkirja järgi, mõisteti seadustekogu kui CIC kokkuvõtet, tema parandamist suurema inimarmastuse vaimus