Esimesel eluaastal on surevus väga kõrge: 60--70%. Turvalisemateks elupaikadeks on pargid ja aiad, kus tihti puuduvad siilide looduslikud vaenlased. Parkide liigne korrastamine on oht - kui kaovad prahihunnikud, tihedad põõsad ja lauavirnad ning hooned liigselt üles putitatakse, kaovad ka siilile sobivad praod ja õõnsused hoonete all ning sissepääsud kuuridesse jm kõrvalhoonetesse, kus osa siile talvitub. Samuti ohustab siili kulu ja prahihunnikute põletamine. Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Seega ohustavad teda ka aias marjadele kaitseks laotatud võrgud (muide, maasikapeenras ei nopi siil mitte marju, vaid kahjureid), kuhu ta võib kinni jääda, ning augud ja süvised, kust loom oma jõul välja ei roni. Lõksujäänud siil sureb kiirelt nälga. Kui kevadel liiga ruttu lehti riisuma hakatakse, võib kogemata vigastada veel talveund magava siili pesa
Leethiir Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus - see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike - umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall. Leethiire elupaigad on tihedalt seotud metsaga, ta asustab tihti suurt ja paksu metsa ning isegi soometsi. Vähamal määral võib teda kohata ka parkides, niitudel ja veekoguäärsetes põõsastikes. Leethiir elab puude ja põõsaste juurte ning prahihunnikute all asuvates urgudes, mis on keerulised ja varustatud paljude käikudega. Liikumiseks kasutab ta tihti ka muttide poolt valmis kaevatud käike. Talvel uuristab leethiir tihti käike lumikattesse. Ta on ka osav ronija, tegutsedes tihti ka puudel ja põõsastel. Maapinnal liigub leethiir edasi hüpetega. Ta võib tegutseda samahästi nii päeval kui öösel, kuid on täheldatud, et aktiivsus on suurem pimedas.
annaabi.ee 
