väidavad, et nad ise avastasid selle. [1702] Meie õpetus tõest on praegu neist kolmest staadiumist esimeses ja teatud ringkondades on tal ka juba mõned teise staadiumi sümptomid. Sooviksin, et see loeng aitaks seda paljude silmis teie seast esimesest astmest kaugemale. 6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus. Kuid mida tähendavad sõnad "verifitseerimine" ja "kehtestamine" ise pragmatistlikult? Need tähistavad omakorda verifitseeritud ja kehtivaks kuulutatud idee teatud praktilisi tagajärgi. On raske leida üht fraasi, mis iseloomustaks neid tagajärgi paremini kui tavaline sobivusvalem just sellised tagajärjed on need, mida me silmas peame, kui ütleme, et meie sõnad "sobivad" tegelikkusega. Nimelt juhivad need meid tegude ja teiste ideede kaudu, mida nad ajendavad, teiste kogemusvaldade poole, nende suunas või juurde, mille suhtes me kogu aeg tunneme
Järelikult tuleb leida mingeid muid argumente. Jamesil on indeterminismi kasuks kaks argumenti. Esiteks, ainuke järjekindel arusaam maailmast, kus inimeste teod saavad olla head või halvad, on Jamesi väitel indeterminism. Ta põhjendas seda nii: “Kuidas me saaksime end süüdistada halva valiku tegemises, kui me ei teadvustaks endale, et võinuksime seda vältida, et hea valik oli meie võimuses?” (James, Usutahe, lk 113.) Teiseks, tahtevabadus tähendab pragmatistlikult mõistetuna uudsust maailmas, st õigust oodata, et tulevik ei korda minevikku. Indeterministid arvavad, et maailm võib paremaks muutuda. Determinismi seisukohalt on ainult paratamatus ja võimatus kaks kategooriat, millega saab maailma iseloomustada, võimalikkus tuleneb aga inimlikust teadmatusest. Seega annab indeterminism e õpetus tahtevabadusestlootust – nagu ka usk Jumalasse. Kui maailm oleks täiuslik, siis poleks meil muidugi alust pooldada indeterminismi:
annaabi.ee 
