Pragamatismi vaade on loomu poolest üsna pessimistlik loomu poolest – tõde asendatakse instrumentidega, instrumentaalse eduga, eitab teoreetilst tõde, asendades selle kasulikkusega kui aseainega. Nõustumine optimistidega – teadus on edukas, nõustumine pessimistidega, et pole olemas instrumentidest kõrgemal olevaid tõsikindlaid teadmisi. Optimistid ja pessimistid vaidlesid just puhaste teadmiste võimalikkuse üle, kumbki pool ei kaheldnud instrumentide edukuses. Popper ei nõusu pragmatistidega, et teooriad on vaid instrumendid, sest nende eesmärk on jõuda tõeni, mitte olla lihtsalt kasulikud. Popper usub, et tegelik positsioon optimismi ja pessimismi vahel peaks asuma lähemal optimismile kui pessimismile. Idee: teadmised pole kinnitatavad, mõned on neist lihtsalt tõele lähemal kui teised. Tõsikindel teadmine on olemas, kui seda ei ole võimalik kinnitada. Kriitika eesmärk on see ümber lükata. Paralleelselt võistlevate
definitsioon. Rorty ütleb, et oleme seda 2000 aastat püüdnud teha ja vahetaks nüüd teemat. On kaks konkureerivat filosoofia identiteedi väärtust (lk 31). Filosoofia – suure tähega (traditsiooniline filosoofia) ja filosoofia – väikese tähega (Rorty). Uue filosoofia (Rorty) ülesanne on kokkuklapitamine. Filosoofia (trad filosoofia) on olemusmääratlus, sellel on ajalooline pärimine Platoniga. Uuel filosoofial on seos pragmatistidega. Uut filosoofiat on esinenud ka ennem. Kui me räägime filosoofiast, siis ei ole filosoofia ameti kandjat. Filosoofias on aga normatiivsed mõisted (tõde, ratsionaalsus) – omandavad väärtust tõele ja ratsionaalsusele. Normatiivsete mõistete olemusmääratlus on olnud filosoofia sisu, identiteet. Selle legitiimsus oli normide kaudu saavutada rohkem tõde, olla ratsionaalsemad ja paremad. Uus identiteet – essentsi olemuse tagaajamine ei vii soovitud tulemuseni (vana legitiimsuse
annaabi.ee 
