alus on tegutsemine. Tegutsemine eeldab aga teatud usku oma tegude mõttekusse, edukusse, ohutusse. Seega on pragmatism suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena. Pragmatism kujunes välja 19. sajandi lõpul ja selle peamised esindajad olid Charles Peirce, William James ja John Dewey. Hiljem Peirce mõnevõrra eristas oma positsiooni James'i ja Dewey suhtes, nimetades oma vaadet pragmatismiks. Tänapäeval on pragmatism levinud filosoofiasuund. Eelmise sajandi lõpu tuntuim pragmatistlik filosoof on Richard Rorty. 1.1 Pragmatism kui postfilosoofia Kui filosoofiat on peetud musta kassi püüdmiseks pimedas toas, kus seda kassi polegi, siis pragmatism avab ukse ja küsib :" Mis sest kõigest kasu on?" Pragmatistid lähevad niikaugele, et küsivad, kas filosoofia jaoks poleks kõige parem filosoofiast loobuda? Pragmatisti meelest
teoreetilisel tasandil miljonite ameeriklaste tegelikku ellusuhtumist. Pragmatismi rajas USA filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning tuginebki siis vaid usule:
annaabi.ee 
