kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning tuginebki siis vaid usule: “Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma pragmaatiliseks usuks.” Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi
Keegi ei olnud suutnud seda probleemi lahendada. Kanti enda lahendus seisnes selles, et empiiriline maailm eksisteerib vaid sedavõrd,. kuivõrd inimese transtsendentaalne (piiridest väljuv) hing osaleb selle konstrueerimises.Peamised teosed: Puhta mõistuse kriitika (Kritik der reinen Vernunf), 1781; Prolegomena, 1783; Praktilise mõistuse kriitika (Kritik der praktischen Vernunf), 1788; Otsustusvõime kriitika (Kritik der Urteilskraft), 1790; Anthropologie in pragmatischer Hinsicht, 1798; Loogika, 1800 (Jäsche poolt toimetatud); Kategooriad. Kui Locke ütles, et Nihil est in intellectu quod non fuerit in sensu, millele Leibniz vastas Nisi intellectus ipse. Mõistuse kategooriad eksisteerivad enne kogemust. On olemas puhta mõistuse kategooriad, mis ei tulene kogemusest. Näiteks kirjutas ta Puhta mõistuse kriitikas: Koera mõiste tähendab reegleid, 36
annaabi.ee 
