Mõlemaid uuris Thales Mileetosest. Kuna ta materialistliku loodusfilosoofina jumalikesse jõududesse ei uskunud, otsis ta selle nähtuse loomulikku seletust, mis tal küll leidmata jäi. Avastatud oli seega ainult omadus ja antud oli nimi - elektron, mis palju hilisemal ajal sai kogu füüsikas üheks tähtsamaks mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole. Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled. Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti. Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust,
[Lisa 1:3:1] Saksa väed liikusid Eestis kiiresti edasi, Eesti okupeeriti sakslaste poolt 1941. aasta sügiseks. Inimestele tähendas sõda suuri kannatusi. Elle Veigel meenutab sõda: ,,Lahingumüra muutus väljakannatamatuks. Õhuhäire undas, maja vappus, kui lähedal lõhkesid mürsud. Ühel ööl pääsesime sellest möllust mingi veoauto kastis linnast välja sõites: taevas me kohal oli täiesti valge, linn põles, praksus ja pragises üle automürina. Selsamal ööl seisis mu tädimees umbes kuuskümmend kilomeetrit Tartust lõuna pool Kääriku-mail keset õue ja vaatas heledat kuma põhjataevas, kuulas lakkamatut lahingumüra ja närveeris koledal kombel: tädi oli tulnud ju linna, et aidata meid maale tuua. Istusime autokastis külg külje kõrval, väikevend ema süles, kitsas oli, naisi-lapsi palju. Järsku lähenes õhus mürin, auto jäi seisma. Siis see tuli: otse meie kohal, meie
annaabi.ee 
