«Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu ajan teid kõiki vardasse nagu tsiitsitajad!» Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja ta oli selle täiesti unustanud. Kui d'Artagnan siis tahtis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha. See pettumus ei oleks meie ägedat noormeest arvatavasti 20 peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti õigustatud. «Aga tõepoolest, kus on siis kiri?» ütles ta piiki langetades. «Jah, kus on kiri?» karjus d'Artagnan. «Kõigepealt hoiatan teid, sest see kiri oli määratud härra de Treville'ile ja see tuleb üles leida. Kui kirja ei leita, laseb härra de Treville selle ise üles otsida.» See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult
ülesannet mis lühter ooperisaalis. Kelder oli nii rõske, et koldest kunagi tuld ei lastud kustuda, isegi suvel mitte. Päratu suures väljanikerdatud kummiga koldes igasuguste raskete raudvõrede ja köögiriistadega põles suur puu- ja turbatuli niisuguse lõõmaga, nagu seda vahel öösel näeb kumavat majaseintel vastu sepikoja aknaid. Kolde ees tuhahunnikul istus tähtsalt suur koer ja keerutas lõkke ees lihatükke täislükitud praevarrast. Hoolimata segadusest võis ringi vaadates ses inimestekogus eraldada kolme peamist salka kolme isiku ümber, keda lugejad juba tunnevad. Uks neist, kentsakalt Idamaa hilpudesse mukitud, oli mustlaste hertsog Mathias Hungadi Spicali. See suli istus, jalad risti laua peal, sõrm püsti, ja jagas kõva häälega valge ja musta maagia tarkust ammuli sui kuulajatele enda ümber. Teine salk inimesi oli kogunenud meie vana sõbra, Argoo riigi vahva kuninga ümber, kes oli hambuni relvis
annaabi.ee 
