Nii olen ma siis sarlatani riides, nagu püha Genesius.* Mis parata! See on ajutine varjutusaeg. Aga isegi Apol-lonil tuli kord Admetose * juures sigu karjatada!» «Olete ka ameti valinud!» vastas ülemdiakon. «Olen teiega nõus, mu õpetaja, parem on filosofeerida ja luuletada, puhuda ääsis lõket või taevast tuld hankida, kui kanda kasse mööda tänavaid. Ja seepärast, kui te mind hõikasite, tundsin ma ennast sama rumalana kui eesel praevarda ees. Aga mis teha, aulik härra? Iga päev tuleb ju elada, ja kõige ilusamad aleksandriinid ei vääri üht tükki Brie juustu hamba all. Ma luuletasin Flandria Marguerite'i auks selle kuulsa pulmalaulu, mida te teate, kuid linn ei maksa mulle selle eest midagi, sest see ei olevat midagi väärt. Nagu võiks nelja eküü eest mõnda Sofoklese tragöödiat luua! Olin nälga suremas. 244 Õnneks leidsin ma, ct mu lõualuud on kaunis tugevad, ja ma ütlesin neile: «Tehke aga
veinivaat, mille kraan oli jäänud lahti, kaotas selle avause läbi oma viimsed veretilgad. Rüüstamise ja surma vaatepilt valitses seal otsekui lahinguväljal, nagu ütleb antiikaja poeet. Viiekümnest aampalgi külge riputatud vorstist oli vaevalt kümme järel. Peremehe ja perenaise ulgumine tungis läbi keldrivõlvist, 308 nii et isegi d'Artagnan oli liigutatud. Athos ei pööranud peadki. Valuhoole järgnes raev. Peremees haaras praevarda ja tormas meeleheites tuppa, kuhu olid läinud kaks sõpra. «Veini!» hüüdis Athos, nähes peremeest. «Veini!» karjatas peremees jahmunult. «Veini! Te olete seda juba joonud rohkem kui saja pistooli eest. Ma olen laostunud, kadunud, hävitatud mees!» «Häh!» ütles Athos. «Me janu on aga endine.» «Oleksite te ainult joomisega rahuldunud, aga te olete ka puruks peksnud kõik pudelid.» «Teie lükkasite mind kuhja otsa, mis kokku langes. Ise olete süüdi.»