osast oli marssimine. Nekrutid pidid veatult ühes reas, korrapäraselt ära marssima 20 rooma miili (30 kilomeetrit) viie tunniga. Samuti tegeleti füüsilise trenniga. Joosti, hüpati nii kaugust kui kõrgust, kui salk asetses mõne veekogu ääres, siis ka ujuti. Samuti õpiti varustusega hobuse peale ronimist. Leegionites kasutati pistoda, lühikest mõõka, pika teraga mõõka ning kahte viskeoda (üks kergem, teine raskem). Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis. Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp. Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga. Vöö näitas sõduri auastet ja oli kaunistatud ornamentidega. See oli kujundatud hoidmaks mõõka ja pistoda ning oli koguaeg kantav, ka ilma ülejäänud turviseta.
teravik pidi jääma lõdvalt teiba külge rippuma. Puit aga tihtipeale ei hävinenud ja hiljem asendati see mehanism lihtsalt õhema rauaga, mis paindus kokkpõrkel. Sedasorti viskeoda osutus kasulikuks ka vastase koormamisel. Ära paindunud viskeoda polnud mitte lihtsalt kasutu, vaid ka raskemalt välja tõmmatav ja muutis kilbid, millese ta oli tunginud, kohmetuks ja kasutuskõlbmatuks. Kaitsevarustusena määrati leegionäridele ja praetooridele plaatidest koosnev liigendatud turvis lorica segmentata. Auksiliaarväed kandsid rõngas- või soomussärki (lorica hamata ja lorica squamata vastavalt). Lisaks kuulusid sõduri varustusse säärised, marssimissandaalid, kiiver, vöö ja kilp. Igal leegionil oli oma kujundusega kilp (scutum). Riigi ajaloo jooksul on kilbi kujundus olnud erinev, olles ovaalne vabariigi aegu, impeeriumis nelinurkne ja pärast neljandat sajandit taas ovaalse kujuga
annaabi.ee 
