Betoonile saab anda palju erinevaid vorme. Esimesed teadaolevad betoonkonstruktsioonid on leitud Roomast. Panteoni, Colosseumi ja akveduktide ehitamisel kasutati vulkaanituha, vee ja paekivi segu ehituskivide ühendamisel. Roomlased hakkasid betooni valmistama umbes 150. aastal eKr ja kasutasid selles erinevat vulkaanilist tuhka. Ajapikku said nad targemaks ja hakkasid sideainena kasutama vaid ränihapperikast vulkaanilist tuhka putsolaani (it k pozzolana rossa ehk Pozzuoli punane), mis pärines umbes 20 kilomeetri kauguselt Roomast. Tänapäeva betoonehitised hakkavad kulumismärke näitama reeglina umbes 20 aastat pärast püstitamist, kuid roomlaste betooni sisse segatud vulkaaniline tuhk andis sellele fenomenaalse vastupidavuse. Eestis hakati tsemenditootmise vastu huvi tundma 1860. aastate lõpul, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton tegi esimesed katsed valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi. 1870.a
Roomlased leiutasid ristvõlvi, mis kujutas endast kahte üksteisega täisnurga all lõikuvat poolsilindrit. Mördi laialdane kasutamine viis uue ideeni seinu hakati ehitama kahe õhukese tellistest kihina, millede vahele valati liiv-lubjamördi ja kihtidena selle sisse laotud kivitükikestest segu. Nii sai alguse valumüüris e rooma betoon, mis on kaasaegse betooni eelkäija. Rooma betoon Koosnes lubjast, kivipurust, veest ja lähedalasuva Pozzuoli vulkaanilisest pinnasest. Segu kallati vormidesse kõvastuma ja saadud detaile kasutati ehituses. Arhitektuuriteooria Keisririigi algaastail ilmavalgust näinud Marcus Vitruvius Polliuse traktaat "Kümme raamatut arhitektuurist" andis ülevaate kõikidest nendest aladest, mida arhitekt pidi tundma. Vitruvius käsitles linnaehituse, ehituse, ehitusmaterjalide ja rakendusmehhaanika küsimusi. Apenniini poolsaarel lõid vanima kunstikultuuri etruskid. Etruski kultuurist on vähe säilinud.
predecessors. Public water supply was the most significant aspect of Roman civil engineering: nothing like it had been achieved before nor was it to be emulated until the 19th century. Structural evolution achieved by Roman engineers is manifest in aqueducts, dam construction, and highway bridges that relied on the development of concrete, and a growing awareness of its strength. The Romans mixed a cement, pozzolana, found near the Italian town of Pozzuoli (ancient Puteoli), with lime, sand, and water to form a mortar that did not disintegrate when exposed to water. It was used as a binder in piers and arch spandrels, and mass-formed in foundations. Coffer dams (temporary enclosures built in river beds to keep the water out while the foundations were established) were made by driving timber piles into the river bed, removing water from the area enclosed, and then excavating the soft ground inside. Despite the use of coffer dams, Roman bridge
annaabi.ee 
