peaks andma aimu anarhistlikust mõtteviisist kui sellisest. Võib küsida, mis on toodud kriitika eesmärk, milleks on ta vajalik, kui ta ei suuda oma eeldustele tuginedes midagi uut, positiivset produtseerida? Töö autor usub, et siiski suudab. Taolise kriitika vajalikkust ka tänapäeva uutes oludes põhjendab teatud määral Julia Kristeva mässu- käsitlus [J. K r i s t e v a, Sens et non-sens de la révolte. Pouvoirs et limites de la psychanalyse I. Paris, 1996.], mida on refereerinud Hasso Krull (Krull 1998: 136- 139). Kristeva lähtub praeguse aja uuenenud situatsioonist: mäss on saanud meedia ja moe vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial seda enese eest teha
olemuslike tunnuste kujundamisele nii riigi rajamise algjärgus kui ka kogu järgneva arengu jooksul (vrd MSKÕP art 1). See õigus saavutatakse rahva kujunemisega iseseisvumisprotsessi käigus enesemääramisõiguse subjektist ümber põhiseadusandliku võimu (pr k pouvoir constituant) kandjaks. Märkus: põhiseaduse teoorias tehakse vahet põhiseadusandliku võimu (pouvoir constituant) ja põhiseaduslikult organiseeritud võimude (pouvoirs constitués) vahel. Viimased on põhiseadusandliku võimu sünnitised. -------------------------------------------------------------------------- Siin jj on tuginetud peamiselt PS kommenteeritud väljaande preambuli ja 1. pt-i, kuid ka teiste peatükkide kommentaaridele ja lisaks teistele allikatele. Pouvoir constituant tähendab rahva pädevust vastu võtta riigi kõrgeima õigusjõuga akt konstitutsioon (põhiseadus), mis sisaldab kindlasti kahte komponenti:
annaabi.ee 
