Quatremere de Quincy ja skulptorist sõbra Francois-Marie Suzanne Liga Napolisse, sealt edasi Herculaneumi ja Pompejisse. Reisi muljed olid vapustavad- David viibis 5 nendes paikades, nägi seda antiiki, mida keskaeg polnud mingil viisil puudutanud. Veel samal aastal hakkas ta millegipärast Rooma naasmist kavandama oma Horatiuste- teemalist maali. Viimastel Itaalias viibimise aastatel maalis David oma nooruspõlve kauneima maali: Stanislaw Potocki portree. Sinakas- ja rohekashallis kloriidis ratsa portree on nii maaliliselt kui vormiplastiliselt kaunis ja täiuslik. Selles maalis jätkas David Tiziani, Rubensi, van Dycki ja Gainsborough´l loomingus kõrgel hoitud maalilise vabaõhuportree traditsiooni. Aastal 1781 abiellus ta M. Pecouli tütre, Marguirite Charlotte'ga. M. Pecoul palus, et David tema tütrega abiellus. M. Pecoulile tõi see kaasa majanduslikku kasu ja Davidile ilusa naise ning 3 last
Seda maalikontseptsiooni hakkas järgima ja õigustama ka David. 16 1.3. TAGASITULEK PARIISI 1780 jõudis David tagasi Pariisi. Seal oli kunstisituatsioon palju muutunud. Valitses üldine pahameel, kuna Akadeemia taotles veelgi oma mõjuvõimu suurendamist ja Püha Luuka akadeemia sulgemist, lisaks polnud Akadeemia juhid sugugi huvitatud noorte talentide tulekust. 1781. aasta Salongi esitas David oma viimasel Itaalia aastal valminud „Stanislaw Potocki portree“, mõned religioossed pildid ja uusklassitsistliku teose „Belisarios palub almust“ (1780). Kuigi viimase teema polnud uudne, oli aga lahendus küll: kompositsioon oli arhailiselt monumentaalne ja siit algas ka Davidi tähelend. Tuntuks sai ka 1783. aastal valminud dramaatiline „Andromache kurbus ja kaeblemine Hektori surnukeha juures“. 17 Suurte ajalooliste maalide kõrval pühendas David aega, et maalida ka lähedastest ja sõpradest portreid
annaabi.ee 
