jämeda mad välja paistaksid. Võru maa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloo mulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene o madega. Need olid ena masti valgest v õi triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel pe eti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende ka mpsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suure mast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost v õi õlgedest, hilje m lisandusid ka laastukatused
taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Üldisemalt oli naiste rõivastusele Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. Põhja-Eesti moodustas uuendustele vastuvõtliku rühma: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised villased rõivad. Kõige iseloomulikum naistel käised, 19. sajandist alates pottmüts. Lääne-Eesti (k.a. Kihnu) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga. Naistel pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit ja (eriti Läänemaal) liistikut ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Käiseid kanti vaid Kihnus. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraseks pidada laiguliseks värvitud lõnga
Kuna naiste puhul hinnati eriti tugevaid sääri, siis panid noored neiud vahel mitu paari sukki jalga, et nad jämedamad välja paistaksid. Võrumaa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloomulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene omadega. Need olid enamasti valgest või triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel peeti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende kampsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. KOHUSTUSED XIX sajandi keskel peale kohustuste tuli ka mõisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamiselt põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad, mõnel pool ka hobused
annaabi.ee 
