Kiivreid on vähe leitud, kuna need olid nii suured asjad, et niisama vedelema neid kuskile ei jäetud ning ruad kasutati enamasti ära. Ristisõdijaid on sageli kujutatud pottkiivritega, kuid 13. sajandi I poolel taolisi veel siiski kasutusel ei olnud. Rüütlitel olid 1220. aastatel näomaskiga kiivrid, kuid see ei olnud kõigi sõjameeste kiivritüüp. Oli kasutusel tähtsamate sõjameeste poolt. 13. saj keskpaigas – 14. sajandil levisid juba tõesti potikujulised kiivrid. Oli üks küllaltki levinud kiiver, kuid see pandi tõenäoliselt pähe alles vahetult enne lahingut. 13. sajandi pottkiivrileide on väga vähe, tervelt Saksamaalt vaid 2 tükki. Nii vähe neid tõenäoliselt ei kasutatud, mis näitab väga hästi, et kiivreid on üldse väga vähe leitud. 14. sajandist on neid leitud kümmekond. Pottkiivritel on küllatki pikk ja kitsas silmaava, need võivad viidata sellele, et lahingu ajal liigutas pead kiivri see, mitte ei liigutanud kiivrit
6 savikihiga. Panused erinesid nii sooti kui vanuseti. Hilisel Dnestri-Bugi kultuuril oli oma matmisviis. Nimelt kaevati ühine kraav, kuhu surnud sisse pandi ilma mingisugust vahet tegemata soo ja vanuse vahel. Uute matuste lisamiseks kaevati kraav lihtsalt pikemaks. Tööriistad peamiselt kivist. Paelkeraamika levis väga laial alal. Paelornament paikneb nõul spiraalselt. Keraamikal põhiliselt kolm kuju: kausid, pudelikujulised ja potikujulised savinõud. Kõige iseloomulikumad ümmarguse põhjaga savinõud; kaunistatud joontega, spiraalidega ja meandritega. Ornamendis ka kaarjaid jooni, abstraktseid inimkujutisi. Hiljem ka täkkeid, mis paiknevad ridastikku (täkke-paelkeraamika) paelkeraamika hiline regionaalne variant. See levis peamiselt Saksamaa keskosas; esines ka Poolas, Tsehhis, Austrias ja Bavaria ümbruses. Selle kultuuri elanikud tegelesid samuti maaviljeluse ja karjakasvatusega. Elati samasugustes pikkmajades.
annaabi.ee 
