Aga Stalinism tõusis NL käekäigus ikka ja jälle nähtavale nagu kangekaelne juuksetutt. Kui Hrustsov pärast ebaõnnestunud põllumajandusreforme ja Kuuba raketikriisi 1964. aastal maha võeti, tuli Stalinism Preznevi kaudu osaliselt tagasi; 1964 1981 aastas NL oma sõjalise ja tuumariigimaine taastas. 1985- 1991 püüdis Gorbatsov külmale sõjale lõpu teha ja majandust umber korraldada, mis peale neostalinistid eesotas Janajeviga üritasid teda kukutada. Ka Jeltsin postsovetliku valitsuse vastase hulgas olid neid, kes stalinistliku mineviku ja NL taga igatsesid. Nüüd on võimalik asjadele vaadata hoopis teise nurga alt. Stalin jõudis oma võimutippu sõjaajal hoolimata oma süsteemist. Kui ta pärast sõda oma süsteemi taastada üritas, hakkasid asjad minema allamäge, mis viis tema reziini murenemiseni. Stalin ei ohustanud pärast surma Hrustsovi mitte oma tugevuse, vaid nõrkusega. Nõrkus seisnes selle, et
IMPEERIUMI NOSTALGIA Nõukogude Liidu (edaspidi ka Liidu) lagunemine on teema, millel on täna- päeva Venemaa ühiskonnas lai kõlapind. Kuidas sai võimalikuks veel hiljuti täiesti võimatuna näiv asjaolu, et üks kahest maailma üliriigist varises ootamatult kokku ja jõudude vahekord maailmas muutus radikaalselt üllatavalt lühikese ajaga? See küsimus on seotud tänaste venemaalaste identiteediotsingutega, postimperiaalse ja postsovetliku nostalgia tugevnemisega ühiskondlikus mõttes ning avalikus elus. Kremli uus poliitiline stiil koos musklite näitamisega, mis seab eesmärgiks taas- tada endise üliriigi vägevus, ainult toidab ja soosib niisugust nostalgiat. Neid, kes ülistavad kadunud maailmariiki ja impeeriumiideed, on rohkesti: kirjanikud Valentin Rasputin ja Aleksandr Prohhanov, geopoliitik Aleksandr Dugin, võimule lähedal seisvad poliittehnoloogid Stanislav Belkovski ning Gleb Pavlovski, kui nimetada
annaabi.ee 
