piiridesse. Ja veel: moodne demokraatlik poliitika sallib kahte moodi individuaalselt assimileerides ja gruppi tunnistades, ja tavapäraselt mõistetakse neid teineteist 8 välistavatena. Seega toimub sallivusprotsessis kas demokraatlik-individualistlik ,,sisenemine" kaasaarvamise nimel või eraldumine gruppidesse võitluseks piiride pärast (,,kui tara peab, on naabrid head"). Postmodernsuses aga kogetakse midagi uut: ilma selgete piiride ja kindla identiteedita elu, kus erinevus on justkui hajutatud ja hägune. Piirid on veel alles, aga ühisidentiteet hakkab kaduma; kriminaalkoodeks ,,sallib" kõiki: postmodernseid võõraid ja lõhestunuid ,,omasid", kusjuures lihtsam on sallida teistsugust, kui salata teist iseendas..... Sellises olukorras jääb vaid pöörduda Looja poole palve/hüüdlausega: ole mees ja ole kaplan! Või nüüdisaegselt: ole inimene ja ole kaplan
Modernne maailm usub progressi ja on optimistlik, selle optimismi aluseks on teadus ja haridus. Keskne on ka indiviid ja indiviidi vabadus. Tode on leitav, teadmine on inimmoistusele ligipaasetav. Postmodernsust iseloomustab originaalsuse ja ajaloolise toe ning standardite kadumine. Nii on ka postmodernsuse suhtumine ambivalentne: on nii neid, kes moistavad hukka postmodernsuse kui tuhjuse ja pealiskaudsuse taastootmist, kui ka neid, kes naevad postmodernsuses elitaristlikest hierarhiatest vabanemist. Samas tuleb meeles pidada ka seda, et postmodernsus kui diskursus on juba iseenesest fragmentaarne ja murtud. Postmodernsus toob esile iroonia, lohestumise, erinevuse, pidevusetuse, mangulisuse, paroodia, huperreaalsuse ja simulatsiooni ideed.Ideede paljusus aga tekitab paratamatult ideede vahelisi sisepingeid. 17. Kuidas suhtuvad üksteisesse diskursused ja võim?
annaabi.ee 
