puudust. Kui tahame kasvatada oma lastest juhti, peame astuma nende maailma. Laps ei ole iial olnud teie vanuses, kui teie olete olnud tema vanuses. Teie ise ning teie lapsed on kahest erinevast maailmast. See on kultuuridevaheline suhe ja nõuab rohkem tööd kui sõpradevaheline suhe. Kui olete üle kolmekümne kaheksa aastane, olete olete tänapäevases kultuuris immikrant.(Leonard Sweet) KAS KA EESTIS? Lapsevanema jaoks, kes pole postmodernlistliku maailmaga harjunud võib see olla segadustekitav. Nad püüavad jääda oma uskumustele truuks, hoidudes peavooluühiskonnast nii kaugele kui võimalik, et nende lapsed ennast sellega ei rikuks. Lapsed muutuvad erakuteks. Kuidas saame siis parandada ühiskonda kui me sellest eemale hoiame.Vastandiks on lähenemine, et kultuur on kõik ja me peame sellesse segunema. See võib lapse muuta kameelioniks, kes igas uues olukorras muudab värvi.
Kultuurilised märgid põimuvad maastikutajusse mingi määratletud paigaga, mille on tähendus ja nimi. Räägitakse maastikust kui pärgamendist, kuhu iga uus kirjutaja ihkab oma teksti peale kirjutada. Iga uus sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab oma maastiku asendades eelmise maakasutuse ja sellega seotud sümbolid uutega. Eestis on olnud neli maareformi. Mõismaastik asendus talumaastikuga, selle asemele kolhoosimaastik,mida me omakorda tahtsime teha tagasi talumaastikuks. Saime aga postmodernlistliku maastiku- sööti jäänud põllud, suvilad, supermarketid, jne. Tekib küsimus milline on siis eesti traditsiooniline maastik?. Mõttes me väärtustame endisaegseid maastikke ja idenfitseerime end nende kaudu, kuid oma tegudsed võõrandume neist. Maastik ei saa kunagi valmis, see on pidevas muutumises. Siiski ei ole muutused hoomatavad üle öö. Maastikul on mälu ja see säilitab vana veel kaua. 4. Püsivad ja muutuvad maastikud eestis- Palang ja teised.
annaabi.ee 
