ja mõned arenenud riigid on ületanud selle aja, ja seega ei ole enam sobivad uue modernistliku olukorda. Inimesed, kes vaateis loodan postmodernism. Vastu postmodernism, kes arvab, modernistliku arhitektuuri areneb koos korda, ei tühista aluspõhimõtted modernism. Nad arvavad: modernistliku arhitektuuri ja arhitektuuri kunsti sotsiaalsed ja materiaalsed tingimused tootmise kokku on õige, toetab arhitektide seotud sotsiaalküsimusi see peaks olema. Pigem postmodernists on mures peamiselt dekoratiivne, sümbol, metafoor traditsioone, ajalugu, unustades palju praktilisi probleeme. Kujul probleemi postmodernists tegelevad uue eklektika ja taktika õpetus, on asjade pinna. Seetõttu vastuseisu postmodernistliku mõtte: modernism on terviklik hoone ideoloogiline revolutsioon, kuid postmodernism arhitektuur populaarne stiil, ei saa kesta kaua, nii sotsiaal-ja ajaloolise tähtsusega, ei saa võrrelda.
Postmodernism of resistance, deconstructs metanarratives, in favour of all kinds of minorites, feminist literature, ethnic literature. Postmodernism tells counterhistorys, alternative hiostyres, of the point of view of other, not self, but from the point of view of the other. In modernism, self expression is vital, in postmodernism selfexpression can come from the outside, through the opinions of others. Postmodernists tell different stories all the time. Includes a lot of postcolonial literature, especially all kinds of ethnic literatures, literatures of boarderlands where cultures mix, literature of immigrants, finally there is a so called antipostmodernpostmodernism, the past it better than the present. They want to return to metanarratives because these were better, they hate absolute relativism. Ironically these antipostmodern authors use postmodern techniques, in this sense they are postmodern. John
annaabi.ee 
