reklaami tervistkahjustavatele toodetele. Hans Haacke Helmsboro country, 1990 1980ndate (liberalistide põlvkond) "börsimulli" aegsed kunstnikud, erinevalt Haackest, pigem samastusid anonüümsete korporatsioonidega ning osalesid ärimaailmas kas reaalselt või kontseptuaalselt. 80ndatel aastatel kui lääne majandusmulli tuli esile uus põlvkond kunstnikke, kelle seisukoht oli siis hoopis teistsugune. Tagantjärgi nimetatakse neid postmodernistlikeks kunstnikeks, tegutsesid Reagani-Thatcheri aegse majandusbuumi tingimustes. Nad samastuvad ärimaailmaga, võttes omaks firma identiteedi, firma nime, indiviidina jäädes anonüümseks. Selliseid firmasid asutati fiktiivsete firmadena, mis väliselt meenutavad korporatsioone, mängivad nende reeglite järgi, kui süveneda, osutusid fiktsioonid. Teine variant, et need ongi reaalsed firmad, mis siis mängivad ärimaailmas päris reeglite järgi.
[3] Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip 20 Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasemalt AT&T kõrghoone) ja Charles Moore´i itaalia stiilis Piazza d´Italia New Orleansis.Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.[1] Arhitektid Thomas Gordon Smith Aldo Rossi Michael Graves
annaabi.ee 
