aga ka kui teaduslikku uurimust selle salapärase ajastu kohta. Teos on täis vihjeid, pilte, mõistatuslikke märke, kahemõttelisusi. ,,Roosi nimi" sai kogu maailmas menuraamatuks, kuid kutsus esile ka teravat kriitikat. Leiti, et romaan ei paku midagi uut, vaid ainult tsiteerib, varieerib ja segab kokku juba olemasolevat. Eco lisas siis teosele ,,Järelkirja", milles selgitab põhjalikult romaani ja selle tegelaste tagapõhja ning kirjutamise eeltöid. Ta tervitab iseenast kui postmodernisti, kelle kirjanduslik strateegia olevat olnud ,,iroonia, metakeelne mäng ja maskeraad ruudus." ,,Ma tahtsin lugeja meelt lahutada, teda lõbustada, vähemalt niisama palju, kui mul endal sellega rõõmu oli". Eco elegantne intellektuaalne põnevik lahutab tõesti suurepäraselt meelt. Umberto Eco on kirjutanud veel romaanid ,,Foucault' pendel" (1988), ,,Eilse päeva saar" (1994), ,,Baudolino" (2000), ,,Kuninganna Loana müstiline leek" (2004) ning esseid. Ta
piiride enam originaalsed, Sims on hajumine maailma hajumine Kopeerimine, postmodernistlik väärastumist Mõiste „eikeegi“ mäng paradnada, kuid postmodernisti d rõhutavad seda Kindlate Fragmentaarsus Kindlate reeglite Mehaanilisem, reeglite kadumine järjekindlus kadumine „Post“ Ajaline Tunnetuse
annaabi.ee 
