Kui palgid on pikemad, siis kipuvad mõned palgid välja vajuma ning seintesse tekivad praod. Tallinnas on üks kõige paremini säilinud rõhtpalkhoone Sauna tänaval, mis pärineb 13. sajandist. Rõhtpalkhoonete jäänuseid on välja tulnud veel ka näiteks Haapsalust, kus on muistse suitsutoa jäänused kindlaks tehtud tänu sellele, et seal oli osaliselt säilinud hoone alla pandud kividest vundament. Samal ajal on germaani rahvaste asualadel peamiseks hoonetüübiks postkonstruktsiooniga hooned. See tähendab, et teatud vahemaade tagant löödi postid maasse, need ühendati alt ja ülevalt raampuuga ning vahedesse kinnitati poolikpalgid või lauad. Sellistel hoonetel toetusid katusesarikad nende postide peale. Rõhtpalkhoonete puhul toetuvad katusesarikad ühtlaselt seina peale ning kuna seinapalgid kannavad kogu katuseraskust, siis on need väga tihedalt üksteise vastas. Rõhtpalkhoone on tänu sellele väga soojapidav.
Kellpeekrite levikualal esines märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi, kuid neid sidusid ühtsed sotsiaalsed sümbolid, mis leidsid väljendamist prestiizesemete näol. Uued teadmised ja oskused levisid inimeste omavahelise suhtlemise kaudu. St tegu ei olnud ühtse kultuuriga vaid pigem inimeste omavahelise suhtlussfääriga. Asulakohti suhteliselt vähe, põhiliselt matmispaigad. Kellpeekrite levikuala lääneosas kasutati palju erinevaid hoonetüüpe. Postkonstruktsiooniga hooned, Tsehhis maasse süvendatud maju. Matused harilikult individuaalsed. Surnu maeti kõverdatult; orientatsioon ja hauapanused sõltusid soost. Meestel tihti panuseks luust või kivist nelinurkne plaadike, mille nurkades olid augud. Sellised plaadikesed olid randmete juures olid vibuküttide randmekaitsed. Meestele kaasa pandud ka tulekivist, vasest või hiljem ka pronksist pistodad. Kõige rikkalikumalt hauapanuseid just meestel. Naistel sageli vasknaasklid. Savinõud
annaabi.ee 
