saavad ka rohkem palka nendel erialadel, mida traditsiooniliselt meeste erialadeks ei peeta. See tähendab, et pole vahet, mis ameti peal või mis hariduskraadiga naine on, sama haridusega mees saab ikka temast rohkem palka. Eestis on sooline palgalõhe Euroopa Liidu suurim, Eesti naiste keskmine palk ja tunnitasu on meeste omast 27,7% väiksem, Euroopas keskmiselt on see näitaja 16,2% (EL infokeskus). Seejuures ei ole suur sooline palgalõhe sugugi iseloomulik kõigile postkommunistlikele riikidele. Näiteks Sloveenia tõuseb esile kui Euroopa kõige väiksema soolise palgavahega riik, samuti on soolised palgaerinevused väiksed Poolas ja Rumeenias, kuid Tsehhi ja Slovakkia on ses suhtes Eestiga sarnased. Üldiselt on Euroopa riikide arengud soolise ebavõrdsuse vähendamises olnud erisuunalised, mistõttu on üldist trendi raske välja tuua. Väikseim on palgalõhe muusika- , teatri- ja kunstierialade puhul, kuid sealgi teenivad mehed pisut rohkem
2012). Seega on usaldus Riigikogu vastu suhteliselt madal, kuid võrreldes näiteks Leedu ja Lätiga, on Eestis usalduse tase kõrgem. Suurem toetus parlamendi vastu on Põhjamaades ning riikides, kus pole kommunistlikku pärandit. Nendes riikides tajutakse vähem korrputsiooni ja majanduslik areng on kõrge (Reiljan ja Pettai, 2012). Seega mõjutab riigi ajalooline minevik tugevalt poliitilist kultuuri ja usaldus parlamendi vastu. Poliitikateadlased arvavad, et postkommunistlikele maadele ongi iseloomulik vähearenenud erakonnad, riigi institutsioonide madal usaldus ja kodanike madal aktiivsus poliitilises elus. Demokraatia nõrkuse põhjuseks on peetud „õhukest“ poliitilist kultuuri ja püsivate erakondlike eelistuste puudumist (Hämmal, Kivirähk, Lauristin ja Võõrmann, 2007). Sellest järeldub, et nõrga poliitikute usalduse põhjuseks võib olla kommunistlik pärand, mis on jätkuvalt rahvuslikus mälus.
annaabi.ee 
