kultuuriline toimimine; ideoloogilised tegurid, mis võimaldasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõttu kui ka neile vastuhakku). Postkolonialistlik identiteet. Impeeriumite lagunemine ei tähendanud koloniaalvõimu mõju lakkamist. Põhifookus on koloniseeritud kultuuride ja koloniaalvõimude kultuuride vahel (koloniaalkultuuriline prisma, mis kujutab koloniseerituid negatiivselt). Kolonialistlik ideoloogia kujundab postkolonialistlikku identiteeti; põhineb koloniseerijate arusaamadel intellektuaalsest-kultuurilisest-majanduslikust jms, eelkõige aga üleolekust allutatavate vastu; ignoreeris allutatavate kultuuri, religiooni, tavasid jne. Koloniseerijate kultuur on kõrgelt arenenud, aga koloniseeritavate oma on algeline (metslaslik).| Ambivalents on pidev kõikumine mingi asja-tema vastandasja vahel (vastuseis/külgetõmme koloniseeritavate-koloniseerijate vahel; pole puhast isand- alluv suhet)
78.Dekonstruktsioon 79.Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinevused). 31 80.M.Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ,,arheoloogiline meetod") 81.Deleuze & Guattari risoomne tõlgendusmudel. POSTKOLONIALISM (konspekt eraldi failina) Koloniaalmaade kirjandus. Teooria on laiem, ei põhine ainult kirjandusele. Eesmärgiks mõista, analüüsida postkolonialistlikku ideoloogiat, poliitikat jne. 82.Postkolonialistliku kriitika mõiste Kirjandusteaduses tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990. alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkolonialismi teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkolonialistlik kriitika koloniaalmaade kirjandusele,
annaabi.ee 
