Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva. Postkolonialistlik kriitika postkolonialismi mõiste ja erinevate maade vastavasisulise kogemuse piiritlemiseks kasutatakse mitmesuguseid selstusi. Ideoloogilises tähenduses seostuks postkoloniaalsus mingite ühiskondlik kultuuriliste mõjude väljatõrjumisega, neist vabanemisega. Kuna dekoloniseerimise protsess on toimunud kipa aja vältel, puudutades väga paljusid rahvusi erinevates piirkondades, siis ei ole postkoloniaalset kogemust võimalik käsitleda millegi ühtsena. Kunagist Ameerika või Austraalia iseseisvumist polee võimalik võrreldaa nt mõne Aafrika riigi iseseisvumisjärgse olukorraga. Igal üksikul juhtumil on oma erijooned ja spetsiifika. Paljud kolooniad muutusid segaühiskondadeks, kus koloniaalperioodi kestel kreoolide ja mestiitsidena sündinud asukad domineerisid kohaliku töötava elanikkonna hulgas. Siit tuleneb ka hübriidsuse mõiste, millega tähistatakse sugunenud rahvuste keerulist
tuleks teha üheks osaks olevikust ja tulevikust. Seesama rahvaluule sõnum ei jääks minevikku, vaid saaks kuidagi tulevikku suunatud. Et tulevikulisus poleks mitte üksnes ulmeline või tehnoloogiline, vaid et see sisaldaks endas seda pärandit. Siin antud autorite loetelu võiks pidada väikseks eesti kirjanduslooks, sest siin nimetatud autorid pärinevad mitme kultuuri piirialadelt. Terviku ideoloogiale eelistatakse siin postkoloniaalset lähenemisviisi nopitakse rahvustervikust välja mingid erinevused ja osutatakse sellele, et eesti on erinevate rahvuste, mõjude, identiteetide ristumispunkt. Klassikalises rahvusdiskursuses on see kuidagi varju jäänud. Laiemas plaanis võib sellest Kivisildniku jutust välja lugeda ka selle, et see paralleelsus, mida siin nõutakse, tähendab ka koostööst teiste rahvastega tekkinud energiat, kollaboratsionismist tekkinud mängulisust, loovust, dialoogi, ideedevahetust.
annaabi.ee 
