Piltpostkaartide ajaloolisteks eeskujudeks peetakse mitmesuguseid kaunistatud trükiseid alates 18. sajandist. Näiteks visiit- ja kaupmehekaardid, käsitsi joonistatud ja –trükitud dekoratiivümbrikud ning visiitfotod portreede ja kohalike vaadetega. (Kangor, 2015b: 30) Eesti sai Vene keisrilt loa postkaartide riigisiseseks kasutamiseks ja postiametile nende väljaandmiseks 1872. aastal. Algul lubati postkaarte saata ainult ümbrikus või postivalitsuse ametlikul postkaardil, mille ühele poolele kirjutati aadress ja teisele poolele sõnum. Hiljem lubati postkaarte kujundada ja kirjastada. (Kangor, 2015b: 31) Eestis toodetud ja kohalike vaadetega postkaarte hakati välja andma pärast 1894. aastat. Teadaolevalt trükiti esimene piltpostkaart Eestis 1894. aasta juulis. See saadeti Tallinnast Moskvasse. Postkaardil oli Tallinna Pika Hermanni torn. Esimene Tartu piltpostkaart saadeti Tartust Moskvasse 1894. aasta detsembris
klassikalist muusikat ja piiblitsitaate. Seda võib nimetada raadio kui meediumi sünnipäevaks. Ingliskeelne sõna broadcastingtähendas esialgu, et põllumees külvab enda ümber seemet. Broadcasting'i eeskujul võeti saksa keeles kasutusele Rundfunk ja rootsi keeles rundradio. Soomlastel on omayleisradio 1923. aastast. Samal aastal tuli käibele ka eesti sõna ringhääling. Selle mõtles välja Hindrek Rikand, kes oli tolleaegne postivalitsuse ülem. Esimeseks avalikuks raadiosaateks peetakse 1920. aastal toimunud USA presidendivalimiste tulemuste teatavakstegemist raadio kaudu. Sellele järgnesid muusika, spordiuudised ja jumalateenistus. 1922. aastal oli eetris esimene raadioreklaam. Televisioon Televisiooni puhul edastavad raadiolained nii pilti kui ka heli. Televisiooni põhimõtteline tehniline eeldus oli Nipkow' ketta leiutamine 1884. aastal. Esimene avalik telesaade oli 1925. aastal Londonis
annaabi.ee 
