unistuste elukutse ning loodetavasti need veel niipea välja ei sure. Tahaks tõesti loota, et tehnoloogia areng ei võta võimust nendest kahest minu silmis romantilisest ametikohast. Kasutatud kirjandus 1 Tamm, Triinu. Keeletoimetaja kui üliinimene. Sirp, 2. oktoober 2015. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/keeletoimetaja-kui-uliinimene/. Vaadatud 01.11.2016 2 Tamm, Triinu 2013. Valgustuse postihobused. Tõlkijad ja toimetajad enne ja nüüd. Keel ja Kirjandus 1, lk 5.
Rongiga oleks küll väga lihtsalt kohale saanud, kuid 1869.a. suvel ei olnud Eestis veel ühtegi raudteed. Põhja-Balti raudtee oli alles ehitamisel. Tartust Pihkvasse oli küll võimalik sõita aurulaevaga, kuid seda veeteed said kasutada vaid väga vähesed koorid. Enamus osalejaid tulid kohale hobutranspordiga (Palamets, Hillar 1994:12). Eestis oli olemas postijaamade ja reisijateveo küllalt tihe võrk, kuid postihobused võtsid peale piiratud arvul reisijaid ja pealegi oli veohind üpris kallis ning vaesemad inimesed seda endale 7 lubada ei saanud. Vaja oli mingit väljapääsu ning see leiti selles, et kooris üürisid Tartusse sõiduks kodukoha voorimeestelt suured plaanvankrid, millele mahtus istuma üsna palju inimesi. Nii sõitsid Estonia koori ja Sindi vabriku lauljad (Palamets, Hillar 1994:12). Talumehed kasutasid oma tööhobuseid ja lihtsaid vankreid. Selline sõit nõudis muidugi aega ning
annaabi.ee 
