Rahva hulgas levisid ka ärevate päevasündmuste teemalised käsikirjad (kirjandusliku taotlusega). Keskaegsed lihtrahva kommunikatsiooni võimalused ja kanalid. Ülemkiht kasutas sageli virgatseid (käskjalgu). Lihtrahvale loeti tähtsamaid teateid ette linnaväljakutel. Hiljem tekkisid suurte teede äärde hobupostijaamad, kus kaubanduse arenedes ka teadete paljundamisega (käsitsi) tegeleti. Eesti riiklik postikorraldus pärineb 17. saj. I poolest. Postiametnikud koostasid ka käsikirjalisi sõnumikke (eri valdkondade sündmused). Trükikunsti leiutamise järel tulid muidugi juba ajalehed ja muu kraam. Vot. Milline oli Eesti talurahva kommunikatsioonikultuur 19. sajandil? Seda mõjutanud tegurid. Loeti kalendreid (levisid suurte tiraazhidega), rahvaraamatuid ja ka plakateid. Ja ajalehti. Loomulikult säilis ka suuline pärand, aga trükisõna kasvatas infovajadust. Hiljem muutus ajaleht silmaringilaiendajast avaliku arvamuse kujundajaks.
sisu on kaitsud, aga postkaardi tagumine külg pole kaitstud. Kas e-mail on pigem nagu kiri või nagu postkaart? Kas politsei tohib lihtsalt e-maile jälgida ilma kohtu loata? Peaks olema rohkem nagu kiri. Samas meil on see siiski probleem. Kirjutad e-maili valmis aga ei saada ära. Kas politsei võib seda lugeda, kui tal ei ole kohtu luba? Sõltub sellest, mis hetkest postisaladuse kaitse algab. See tekkis selleks, et postiametnikud ajaviiteks kirju ei avaks. See on usaldussuhe, et see jõuab ainult selle adressaadini ja et seda vahepeal ei avata ja sisu kuhugi mujale ei jõua. §26 - §43. Minu kiri lasen käest postkasti. §43 kaitseb siis, kui olen kirja ära saatnud. Siis kui e-mail liigub minu serverist minema. Laieneb siis, kui see pole minu mõjusfääris. Mis hetkest lõpeb §43 kaitse? Kui postiljon jõuab kirjaga kohale, laseb selle postkasti
annaabi.ee 
