(Oidermaa, 2014) Ma usun, et pildid postkaartidel andsid postkaardiärile palju juurde ja kollektsioneerimisega hakati just selle pärast tegelema. Piltpostkaartide ajaloolisteks eeskujudeks peetakse mitmesuguseid kaunistatud trükiseid alates 18. sajandist. Näiteks visiit- ja kaupmehekaardid, käsitsi joonistatud ja –trükitud dekoratiivümbrikud ning visiitfotod portreede ja kohalike vaadetega. (Kangor, 2015b: 30) Eesti sai Vene keisrilt loa postkaartide riigisiseseks kasutamiseks ja postiametile nende väljaandmiseks 1872. aastal. Algul lubati postkaarte saata ainult ümbrikus või postivalitsuse ametlikul postkaardil, mille ühele poolele kirjutati aadress ja teisele poolele sõnum. Hiljem lubati postkaarte kujundada ja kirjastada. (Kangor, 2015b: 31) Eestis toodetud ja kohalike vaadetega postkaarte hakati välja andma pärast 1894. aastat. Teadaolevalt trükiti esimene piltpostkaart Eestis 1894. aasta juulis. See saadeti Tallinnast Moskvasse
Esimeseks mässajaks osutus John Wilkes oma väikese nädalalehe North Britoniga. Kui Wilkes oma lehes teravalt kritiseeris kuninga kõnet parlamendis, siis ta arreteeriti mässuleõhutava laimu eest. Tema trahvi maksid Ameerika kolonistid. Parlamendireportaazid said vaikiva loa. Alles 1770 lubati ajakirjanikke parlamendidebatte kuulama. Veel üks omapära: välislehtedest uudiste tõlkimine oli seal postiameti privileeg, mille eest ajalehed pidid postiametile maksma. Sellise monopoli vastu asus võitlema Londoni Times (1788), kes sai erandlikuks veel selles mõttes, et selle toimetaja Thomas Barnes suunas lehe just keskklassile, teised väljaanded olid enamasti mõeldud kõrgkihile. Lihtrahvale ilmus esimene väljaanne Inglismaal 1802! 1830. aastatel oli töölispressi laine, kus ilmus ka illegaalseid ajalehti (kes ei maksnud templimaksu). 1836 vähendati templimaksu, mis tõi uusi väljaandeid Londonist väljaspoole. Londonis
annaabi.ee 
