1820ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur" 1822, kvartett amoll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu" 1823 ja "Talvine teekond" 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis dmoll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada. (Beethoveni muusika, mis algul oli Schubertis äratanud hirmutunnet, muutus hiljem tema ainukehtivaks eeskujuks. Kuid Schubert korduvad arglikud katsed Beethoveniga kontakti astuda olid ebaõnnestunud
asus kohe laule komponeerima. Alles mõni päev hiljem tuli talle sõber meelde ja ta 7 tunnistas "vargusloo" üles. Luuletused on väga laulupärased. Müller ise kahetses, et ta ei oska neid muusikale seada ja avaldas lootust, et kord leidub keegi, kes "avastab sõnades peituvaid viise". · Väiksemaid tsükleid moodustavad 7 laulu Walter Scott`i sõnadele (1825) ja 4 laulu Goethe teosest "Wilhelm Meister" (1826) · Schuberti posthuumne laulukogu "Luigelaul" (1828), mille avaldasid helilooja sõbrad pärast tema surma, ei moodusta seostatud tsüklit. Kogu sisaldab 6 laulu Heine "Laulude raamatust" (ilmunud 1827.a.). ("Atlas" , "Tema portree" , "Linn" , "Mere ääres", "Teisik" , "Kalurineiu"), 7 laulu Rellstabi tekstidele ("Varjupaik" , "Serenaad" jt.) ja 1 laul Seidl`i sõnadele. Nendes viimastes lauludes saavutab Schubert veel suurema tiheduse, dramatismi ja psühholoogilise sügavuse.
Näiteks armastasid egiptlased jäädvustada elutarkust edastavai õpetussõnu, mida adresseeriti nii vaaraole kui ka madalamate seisuste liikmeile. Vahest olulisim Egiptuse kirjanduses oli aga novellizanr, mille algatajaks egiptlasi loetakse. See kasvas välja ülikute hauakambrite seintele kirjutatud autobiograafiatest, millega end igavikuliselt jäädvustada püüti. Mitmete lühilugude seas on kuulsaim "Sinuhe jutustus" posthuumne minavormis jutustus (kirjutatud vormiliselt justkui hauakambri tekst, mis lahkunu elutee lühidalt kokku võtab) valitseja ebasoosingu eest põgenenud üliku aastatepikkusest pagendusest ning kauaoodatud kojupöördumisest elu lõpul. Kuigi Sinuhe oli võõrsil edukas sõjamees ja rikas ning rahva poolt lugupeetud valitseja, ei saanud ta olla õnnelik, sest ainult kombekohane matus Egiptuses võis tagada igavese elu. Õnneks näitas vaarao üles armulikkust ja kutsus ta tagasi kodumaale
annaabi.ee 
