1905. aastal tõusis päevakorda Baltimaadele autonoomia taotlemise idee. Erinevad ringkonnad pidasid kogu selle probleemistikuga silmas muidugi erinevaid eesmärke. Baltisaksa rüütelkonnad püüdsid kõigest hingest oma eesõigusi põlistada ja saavutada, et piiratud autonoomia tuleks kasuks kõigepealt aadlikest suurmaaomanikele. Seevastu eestlasest avaliku elu tegelased taotlesid, et kohalike asjade otsustamine läheks eestlaste kätte. Jaan Poskal ja tema mõttekaaslastel tuli korduvalt protestida baltlaste koostatud kohaliku maavalitsuse uuendamise projektide vastu ja nõuda, et uuenduste ettevalmistamine toimuks demokraatlikul viisil, kus oleks kindlustatud elanikkonna kõigi kihtide sõnaõigus. 8 Kuna aga tsaaribürokraatia pidas kinni ,,ühtse ja jagamatu Venemaa" loosungist, nägi igasugustes vähemusrahvuste autonoomiataotlustes lubamatust ja seperatismi. Jaan Poska
Pandi Tallinna Nõukogule pahaks seda, et Tallinna Nõukogu sekkub maavalitsustesse ja eriti pahaks pandi seda, et Tallinna Nõukogusse sattunud isikud ei tundnud kohalikke olusid, tulid eestlastele ettekirjutama, kuidas nad peavad käituma. Ajutine Valitsus oli sunnitud sekkuma, sekkus Poska kaitseks. 5. juunil otsustati Poska arreteerida, AV kutsus Poska Petrogradi konsultatsioonidele - soov konflikti mitte teravdada. Kaarel Partsil tekkisid samad konfliktid Tartu Nõukoguga nagu Poskal Tallinna Nõukoguga. Tartus oli näljamässude osalejad hakkasid looma relvastatud salkasid ja hakkasid läbi viima omaalgatuslikke läbiotsimisi. Need varud võeti relvastatud soldatati poolt kaasa. Samas oli nende läbiotsijate seas relvastatud sõdurid, seetõttu Kaarel Parts pöördus sõjaväekomissari poole, et saata Tartusse distsiplineerimissalk. Tartu Nõukogu kujutas Partsi pöördumist kui vasturevolutsioonilist tegevust. Lühikeseks ajaks
annaabi.ee 
