22. aprillil Ypres'i lähedal hakkas sakslaste poolt prantslaste kaevikute suunas hõljuma hallikasroheline pilv, millele järgnes äge tulistamine suurtükkidest ning varsti põgenesid tuhanded laskurid tagala poole, kõrist kramplikult kinni hoides, köhides, vaarudes ja näost siniseks muutudes. Tunni ajaga oli rinne maha jäetud ja Ypres'i kaitsesse tekkinud rohkem kui seitsme kilomeetri laiune auk. Osa gaasist jõudis kanadalaste positsioonideni, kuid nende kaitse jäi püsima ja varsti leiti ka abiväed, kes tõkestasid Saksa jalaväelaste edasiliikumise. Järgmisel päeval otsisid liitlased palavikuliselt vastumeetmeid. Üsna ruttu selgus, millise gaasiga on tegu ning kuna kloor lahustub vees, tehti ettepanek siduda suu ette kaitseks märg riidetükk. Uue gaasirünnaku kanadalaste vastu korraldasid sakslased paari päeva pärast, kuid seekord olid tagajärjed vähem dramaatilised kui esimesel korral ja
Põhjakorpuse juhtkond oli detsembri algul sõlminud Eesti Ajutise Valitsusega lepingu, milles lubati teha koostööd ühise vaenlase ehk enamluse vastu. Eesmärk oli jõuda välja Luuga jõeni, purustada ülepääsud ning võimaluse korral hõivata Jamburg. 13. mail alanud operatsiooni saatis suur edu. Luuga jõeni jõuti kolmandal päeval ning löögist vapustatud Punaarmee jätkas taganemist. Jõudis korpus juuni alguspäevil Petrogradi- eelsete positsioonideni. Edu peamiseks põhjuseks oli enamlaste poliitika, mis häälestas valgete suhtes soodsalt nii kohaliku tsiviilelanikkonna kui ka sundmobiliseeritutest koosnevad Punaarmee väeosad. Petrogradi kaitsvate fortide garnisonid alustasid enamlste-vastast mässu. Kasutamaks Narva all saavutatud edu, kavandas Rahvaväe juhtkond pealetungi Pihkva suunal. Eesti kommunistiku kütidiviisi ülem Leonhard Ritt teatas, et on valmis tulema üle rahvaväe poole, millele
annaabi.ee 
