Whitehead. Whitehead tutvustas teda Russell'ile kes külastas Harvardit, et anda seal loeng. Sellest ajast saati pidas Quine Russelliga üsna tihedat kirjavahetust. Pärast doktorikraadi omandamist filosoofias 1932. aastal kirjeldas Quine hiljem oma järgnevat aastat ehk kõige tähtsamana tema tuleviku karjääri ja elutöö jaoks. Järgneval aastal käis ta palju ringi Euroopas (reisi rahastati) ja kohtus paljude erinevate filosoofide ja positivistidega. Pikemalt peatus ta ka Varssavis ning siis läks õppima Prahasse Rudolf Carnap'i käe alla. 1933 aastal naasis ta Ameerikasse, Harvardisse ning 1936. aastal võeti ta Harvardi juhtkonda õppejõuna tööle. Quine'i perre sündis ka kaks tütart, kuid hiljem läks ta naisega lahku ja abiellus uue naisega, saades veel 2 last. Edasise elu pühendas ta enamjaolt filosoofiateadusele. Quine suri 2000. aastal, 92 aasta vanuses. Põhilised vaated
1997, lk 68]. Tänu Dworkinile on positivistid tunnistanud, et õiguse arengus on printsiipidel oluline koht, ent neid ei leia üksnes positivistliku analüüsi teel. Kokkuvõtteks võib teha järeldust, et loomuõiguse ja positivismi koolkonnad on aja jooksul lähenenud loomuõiguslased on võitluse käigus saavutanud inimõiguste jm tunnistamise kõigis kaasaegsetes õigussüsteemides ning nagu polegi enam positivistidega sõdida. [Jõgi 1997, lk 73]. 20 Kasutatud kirjandus 1. Jõgi, Piibe (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tartu: Juura, Õigusteabe, 224 lk. 2. Luts, Marju (1997). Õigusfilosoofia I. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Tartu: Juura, Õigusteabe, 144 lk. 3. Piechowiak, M. (2001). Mis on inimõigused? Inimõiguste mõiste ja nende õigusväline põhjendus. Lk 13-19 raamatust Hanski, R
annaabi.ee 
