Elu lõpuaastail jäi ta sellest ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule. Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868.aastal J. V. Jannseni ajalehes " Perno Posimees", 1871.aastal ilmus Reinvaldi esimene luulekogu "Viljandi laulik", mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa ( 1889) Koos vennaga avaldas Reinvald kogu "Nalja kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias " III (18811883 ) . 1904 ilmus valikkogu "Ado Reinvaldi laulud ". Reinvaldilt on ilmunud jahimehejutte ja näidend "Bagdadi kaliif ". Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Lehte tsenseeriti erakordselt rangelt. Uue 6 ajastu saabumist tõendas kõige kujukamalt lehe enneolematult ulatuslik levik ning seda küllaltki ühtlaselt kogu Eestis. 1862. aastaks oli ,,Perno Postimehel" üle 2200 tellija, lehte lugs aga mitu korda rohkem inimesi. J. V. Janseni üleskutsed talude päriseksostmiseks leidsid laia kõlapinda. Samas aga ajas ,,Perno Posimees" asja väga ettevaatlikult, peljates kõiki veidigi radikaalsemaid ettevõtmisi. Seetõttu ei leidnud J. V. Janseni ,,Perno Postimees" tekkiva rahvusliku haritlaskonna poolt sugugi mitte alati toetust. Olid ju 1860. aastate alguseks Eestis ja väljaspoolegi tekkinud mitmeid väiksemaid rahvusteadvuse levikut õhutavaid keskusi. Võrus moodustas sellise Fr. R. Kreutzwald, veelgi suuremat mõju omas aga 1860. aastate alguses aktiivsemalt tegevusse astunud ,,Peterburi patriootide" ring.