Sel juhul kasutatakse tehnoloogias väljendeid: "keedetakse tasasel tulel" või "keedetakse nõrgas kuumuses". Keemise eri staadiumid leiavad kasutamist erinevatel kulinaarsetel eesmärkidel. Kõige lihtsam on eristada erinevaid staadiume visuaalselt ehk silma järgi, lähtudes õhumullide tekkimisest. Toetava vahendina võib kasutada termomeetrit. Keemiseelne staadium, kus keedunõu põhjas hakkavad tekkima esimesed mullid ja vee temperatuur on 70-80°C sobib näiteks munade poseerimiseks. Vaevumärgatav keemine toimub 85-95°C juures, kui keedunõu põhjas ja külgedel moodustub juba hulgaliselt õhumulle, mis aga veel pinnale ei tõuse. Veepind on sile või liigub vaevumärgatavalt. Selles staadiumis hauduvad peaagu kõik toiduained kõige mahlasemaks ja maitsvamaks. Eriti oluline on selle staadiumi äratundmine puljongi, suppide ja sültide keetmisel. Vaikne keemine toimub 96-99°C juures. Veemullid tõusevad juba pinnale ja lõhkevad,
,,malacca" . Nimetus tuli puu järgi, mis tul Malacca väinast, Malaisiast. Puu osteti Suurbritanniasse ekstootilise materjalina, mille tehingut võiks tänapäeval võrrelda sellega, kui täna osta midagi kuu pealt. 1700 aastaks olid jalutuskepid muutunud põhiliselt eputamiseks. Kasutati sama puitu, kuid käepidemete tegemiseks kasutati kulda, mida kaunistati erinevate kaunistustega. Mehed kasutasid selliseid keppe ainult poseerimiseks edvistamiseks. Siis tuli Viktooria ajastu ja tööstusrevolutsioon ja uus rikas kesklass armastas eputada väga dekoratiivsete jalutuskeppidega. Jaltuskeppide tehaseid avati üle euroopa, Londonis, Pariisi ja Viinis. Käepidemetena kasutati tihti looma motiive nagu hiired, kotkad ja erinevad koeratõud. Laienes ka materjalide valik. Kasutati merevaiku ja vääriuskive. 7
Teos on liigendatud paljudeks väikesteks osadeks, mistõttu on esmapilgul on raske kõike seal toimuvat haarata, olukorda ei tee lihtsamaks ka asjaolu, et üleval paremal on paar ebaproportsionaalset inimkuju. Teose rütm sünnib värvi, vormi ja tekstuuri koosmõjust, mõjudes esmapilgul vabana, kuid jätab mulje, et kõige selle taga peitub siiski mingi reeglipära. Kujutatu ei tundu väga dünaamiline, kuna tegelased on paigal ning isegi nende zestid paistavad justkui poseerimiseks seatuna, mitte nagu oleks tabatud lihtsalt mõni moment. Siiski on näha, et kui liikumine toimuks, siis toimuks see ilmselt diagonaalselt, arvestades inimeste käte ja peade asetust. Pingestatus on saavutatud nii värve, vorme, jooni kui ka tekstuuri vastandades (valguse ja varjude, heledate ja tumedate toonide, selgete ja hägusate joonte kõrvutamine). Oluline roll pingestatuse loomisel on joonperspektiivil, mis ei vii mitte sügavusse, vaid lasub pigem horisontaalselt eri kaugustel
annaabi.ee 
