Esimestest iseseisvatest tööaastatest aga annavad ettekujutluse ainult fotod. On ilmne, et Laikmaa akadeemilisest koolitusest kammitsetud oskused ei jõudnud järele tema teoreetilistele seisukohtadele. Tuginedes joonistusoskusele söega, hakkas Laikmaa kasutama pastelli. Selle perioodi tööde joonistuslik külg on tugev, ka tonaalsed vahekorrad ja plastiline vorm on hoolikalt viimistletud (Tiik, 1975, 5). 2. TÖÖ NING REISIMINE 1900. aasta suvel sõitis Laikmaa portreetellimuse täitmiseks Saksamaale ja sealt edasi Pariisi maailmanäitusele. Pariisis ja järgnevalt Münchenis veedetud kuud tõid murrangu Laikmaa loomingusse. Maailmanäituse kunstipaleedes köitsid teda prantsuse realismi esindajate, eriti aga ulatuslikult eksponeeritud impressionismi suurkujude teosed (Tiik, 1975, 5-6). Kodumaale tagasi jõudnud, peatus Laikmaa esmalt jälle Tallinnas. Kitsaste olude sunnil läks ta 1901. aasta suvel Haapsallu
Modigliani tundus teistele olevat liialt tuhm, vanamoodne ja provintslik, igathes mitte huvitav. Nii mainis mõjukas publitsist Guillaume Apollinaire Modiglianit oma salongiarvustuses üksnes ääremärkusena. Ainult üks sõber uskus temasse ja oli temast siiralt vaimustuses, selleks oli Paul Alexandre. Tal õnnestus ka rajada Modiglianile teed jõukatesse ringkondadesse nii, et ta sai kevadel 1909. a paruness Marguerite de Hasse de Villersilt portreetellimuse. Maali pealkiri on "Amatsoon". Paul Alexandre pani Modigliani maale ostes aluse tema esimesele erakollektsioonile. Kuigi ebaedu esimesel näitusel mõju Amedeo Modiglianile üsna masendavalt, oli ta endiselt oodatud külaline kunstnike seltskonnas. Ta külastas pidevalt kohalikku kõrtsi ning temaga põgusalt kohtunud inimesed hakkasid teda kutsuma lihtsalt Modiks. Modigliani oli ka väga populaarne Montmartre'i neidude seas. Kahjuks aga hakkas noor kunstnik aina rohkem jooma
annaabi.ee 
