mütoloogiast ja mehe figuur on muutunud naiselikumaks, pehmemeaks. Hellenistlikul perioodil läksid figuurid lopsakamaks ja lihaselisemaks. Materialiks oli lubjakivi ja marmor. Reljeefis tuli skulptuur järjest väljapoole kuni sai vabaplastiliseks teoseks. Hea näide on Laokoon poegadega, mis jäädvustab surma hetke. Kreeka kunsti tunneme tihti läbi Rooma koopiate. Rooma Trajanuse sammas on loomulike figuuride reljeefidega kaetud. Just naturalistlikkus ja portreelikkus on Rooma skulptuurile omane, näiteks Augustuse figuurid. Roomlased lasid ka endist portreid teha. Nii tõetruult ja vanalt, kui inimese nägu oli, kujutati teda ka portreel. Skulptuuris armastati tegeleda ka füüsikaliste probleemidega, et skulptuur oleks raskuselt tasakaalus (nt. Marcus Aureliuse skulptuur). Kreeka maalikunsti on väga vähe säilinud. Põhiline osa sellest on vaasimaal, kuid tehti ka tahvelmaali
riigis ei looju päike kunagi.” Roomas oli oluline pesemiskultuur, termid ehk tänapäeva mõistes spaad. Termid olid hiiglaslikud, paleelikud, kus olid sooja- ja külma vee ruumid, auru ja rooma saunad jne. Termid olid kohtumisasutused, kus majutati ka turukallide lette. Termidest kujunesid välja aatriumid. Aatrium oli ehitis, mis koosnes ühest kuni kahest siseõuest, mida ümbritsesid eluruumid. SKULPTUUR, MAALID, VAASIMAAL Skulptuuri tunnused on portreelikkus, naturalism. Roomlastele meeldis portreerida esivanematega, juurutati oma juuri. Roomlasi kujutati sellistena nagu nad olid ilma lilustamata. Midagi uut ei lisatud kreekast tulevale skulptuurile, vaid oli naturalistlik stiil. Näit. võimsad naistelokid, soengud jne. Ratsafiguur Marcus Aurelius, kuidas see oli võimalik, et hobune nii oli tehtud: seotud füüsikaga, gravitasioon. Maalide osas domineeris portree ja veelkord portree.
Värvilistel figuuridel olid jäigad ja ebapropotsionaalsed poosid, nägudel kerge naeratus, mandlisilmad ja lokkis juuksed. Hiljem muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Rooma Trajanuse sammas on loomulike figuuride reljeefidega kaetud. Rooma skulptuurile on omane naturalistlikkus ja portreelikkus. Roomlased lasid ka endist portreid teha. Nii tõetruult ja vanalt, kui inimese nägu oli, kujutati teda ka portreel. Skulptuuris armastati tegeleda ka füüsikaliste probleemidega, et skulptuur oleks raskuselt tasakaalus. MAALIKUNST (vt lisaks piltidelt mosaiike ja seinamaale Pompejist Makedoonia Aleksander Issose lahingus) Elumaju kaunistati mosaiikide ja frescodega. Maaliti seinakrohvile, puidule, marmorile, lõuendile või savile. Teemad pärinesid antiikmütoloogiast või olustikust
annaabi.ee 
