*Esimestel sajanditel kehtis kristlaste hulgas pildikeeld. Aja jooksul see kadus. Pildikeeld lähtus ohust, et pildist kui sellisest võib saada kultusobjekt ja usklikud kummardavad jumala asemel hoopis pilti, ikooni või kuju. Rõhuasetus oli varakristlikul kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju. Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene Piiblist. Ikoonide kummardamise üle tekkisid suured vaidlused, kerkisid esile ikonoduulid, kes olid selle poolt, ning ikonoklastid, kelle meelest ikoonide kummardamine oli saatanast.
pühi inimesi).” (Onasch, Schnieper 2003: 19). Sõna ikoon tuleb kreekakeelsest sõnast “eikōn”, mis tähendab pilti või kuju. Rõhuasetus oli varakristlastel kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Kristlik inimarmastuse ideaal ei lähtu antropotsentrismist, vaid jumalast (jumal käskis Kristuse kaudu ligimest armastada). Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju (püüe kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või kujukummardamist jumalaaustamise asemel)
annaabi.ee 
