Jõudes lõpuks Pariisi, läheb ta otsekohe Musketäride majja. Härra Treville küll kahtleb d'Artagnani jutu tõsiduses, aga lubab ta katseajaga kardinali kaardiväelaseks ning katseaja läbimisel saab temast musketär. Treville majas näeb äkki d'Artagnan aknast võõrast kes ta kirja varastas ning tormab talle järele. Ta jookseb teel järjest otsa kolmele Treville parimale musketärile Athosele( Athos on vähese jutuga ning karm musketär kelle minevikust ei tea keegi midagi), Porthosele(kes on keskmine kehkenpüks, naistemees ja pidutseja kuid samas hea võitleja oma suure kasvu tõttu) ja Aramisele(Aramis väidab üldse et ta on ainult päeval tema lühiajaliselt musketär ning hakkab hoopis preestriks. Tal on aga salapärane armuke kellest on nende seikluste jooksul palju kasu). Ta kutsub kõik kolm duellile kuid kaotab lõpuks võõra silmist. Jõudes duellipaika ründavad neid kardinali kaardiväelased ning võidavad. D'Artagnanist ja ,,Kolmest
Peremees rääkis talle kõigest, mis oli vahepeal toimunud. Kui ta lõpuks Pariisi jõudis ja Treville'ga kohtuma läks, rääkisid nad seal omavahel, mis oli d'Artagnaniga teel juhtunud. Seda kuuldes oli Treville veendunud, et tegemist on ausa mehega. Kuningas saatis d'Artagnani des Essarts'i väeossa. Kui ta tahtis musketäriks saada, pidi ta välja paistma mõne kangeslasliku teoga. Jällitades tundmatut mees Meungist jooksis d'Artagnan otsa kõigile kolmele musketärile: Athosele, Porthosele ja Aramisele. Kõik kolm musketääri kususid ta duellile. Duelle segasid kardinali mehed, kelle musketärid olid tagasi löönud tänu d'Artagnani abile. Kõik neli said omavahel suurteks sõpradeks. Pidevalt kohtas d'Artagnan ka meest Meungist, keda tal ei õnnestunud kunagi kätte saada, sest tema sõnul oli see mees nagu fantoom, kes kadus alati ruttu ära. Vahepeal oli d'Artagnan päästnud ära proua Bonacieuxi, kellesse ta hiljem ka armus
Ning ta teadis seda väga hästi, varas oli kõrtsi omanikuga jutu puhunud. Kuna soovituskirja enam polnud pidi poiss härra de Treville juurde minema ilma selleta. Härra de Treville majja jõudes, leidis end musketäride seltskonnast, kes harjutasid mõõga käsitust trepil ning eeskojas võis kuulda lugusi naistest ja õukonnasündmustest. Kõige elavama rühma keskel seisi kõrgi ilmega musketär, kes hooples oma kullast mõõgarihmaga. Ta nimi oli Porthos. Aramis, kes oli Porthosele täielik vastand. Umbes kahekümne kolme aastane noormees, naiivse ja leebe näoilmega, mustade silmade ja roosade põskedega. D'Artagnanile oli need jutud, mis ootetoas rääkiti nii südame lähedased, sest ka tema tahtis kuuluda musketäride hulka. Lõpuks jõudis kätte aeg, kui teda kutsuti härra de Treville juurde. Ta paistis halvas tujus olevat, sest eelmisel õhtul oli kardinali kaardiväe ja tema musketäride vahel olnud konflikt. Härra palus Porthosel ja Aramisel
» Härra de TrevilleM hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti, 38 hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi eest ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt musketäri kõrvaltuppa kandmist. Härra de Treville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks. Nüüd muutus härra Treville'i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandudes ning kirudes ja kuradile saates kardinali ning tema kaardiväelasi. Hetke pärast tulid tagasi Porthos ja Aramis, kuna arst ja härra de Treville olid jäänud haavatu juurde. Lõpuks ilmus ka härra de Treville oma kabinetti tagasi
annaabi.ee 
