• Valimi nihe. • Mäluprobleemid; • Intervjueerija efekt; • Kodeerimis- ja mehhaanilised vead; • Probleemid mõnede kuritegude mõõtmisega. Mis on self-report u uring? Self-reportuuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Ajalugu Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledži tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Selgus, et mõlemad grupid olid sarnaselt sooritanud õigusvastaseid tegusid nooremas eas • 1947. a uuring (Wallershtein and Wyle) näitas, et õiguskuulekatestkeskklassi inimestest 99% tunnistasid, et nad on pannud toimevähemalt ühe kuriteo. • 1957. a James F.Short, and F.Ivan Nye tegid nimekirjadelinkventsetest tegudest, mida respondendid pidid anonüümselttäitma
tõkkeid. Uuringute eesmärgiks on kasutada saadud tulemusi kuritegevusele vastuseismise praktikas. Uuringute mõjul on tekkinud ohviriabi liikumisi, mis pakuvad tuge kannatanule. 29. Eneseraporteeritud delinkventsuse uuringud (self-report delinquency studies). Self-report uuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledzi tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Eesmärk: 1. Saada pilti toimepandud kuritegudes ja õiguserikkumistest. 2. Self-report uuringud kasutatakse regulaarselt selleks, et arendada ja kontrollida teooriaid kuritegeliku käitumise põhjuste kohta. Self-report uuringute tüübid: 1)Anonüümsed küsimustikud 2)Anonüümsed küsimustikud, kus vastaja on identifitseeritatav ning vastusi saab kontrollida järgnevate intervjuude
annaabi.ee 
