ning kadus elurõõm. "Kallis, ma nii igatsesin sinu järele. Alati kui me oleme lahus, tekib minu sisse tühimik, mida ma ei suuda mitte millegagi täita," on autor kirjutanud. Sellest enesehävituslikust "armastusest" saab järeldada, et peategelase heaolu sõltub suuresti tema partnerist. Meie ühiskonnas tuleb tihti ette, et inimene on pole piisavalt iseseisev ning sõltub suuresti kellestki teisest ning antud sõltuvus pole alati rahaline - ta otsib alati tuge ja vajab igapäevast poputamist. Samuti hakkas silma jutt "auhinnast", mis pidi tegelase elu drastiliselt muutma. Auhinnaks oli inimene, kes oleks hoidnud tema lapsi ning teinud majapidamistöid. Vadi oli oma tekstis öelnud, et nüüd tekib peategelasel tänu temale (auhinnale) vaba aega, nii et nad saavad jälle käia kinos, kontsertidel, võivad sõita nädalalõpuks kahekesi Riiga või Stockholmi, jalutada lihtsalt pargis ja tema (auhind) mängib samal ajal lastega. Nii häiriv kui see ka
tarbimisel. Isiklik tarbimine tuleneb eelkõige eluks vajalike vajaduste (toit, riided, eluase jt) rahuldamisest, kuid turumajanduslik süsteem on juba üsna ammu mõistnud, et inimeste elementaarsete vajaduste rahuldamine ei taga vajalikku kasvumudelit. Nii panustataksegi inimpsühholoogiale ning turundusosakonnad mõtlevad välja järjest uusi strateegiaid, kuidas mängida inimeste edevusele ja ahnusele. Kuna edevus ja ahnus on inimloomuse osad, mis vajavad palju nö "poputamist", siis pakutaksegi lahendusena õnne- või rahuldustunnet pakkuvat ostlemist. Reklaamitööstuse ülesanne on täita kauba tootja või teenuse osutaja eesmärke: muuta toode inimestele vajalikuks. Skeem iseenesest on lihtne: esmalt tekitatakse pakutava toote / teenuse vastu huvi, seejärel vajadus ja lõpuks ostusoov. Protsessi paneb tööle aga eelkõige inimeste ahnus ning iga ostuga saadav rahuldustunne. Rahuldustunne on
järelemõtlemisest. Selle asemel, et last juhtida, lasevad nad lapsel end türanniseerida kas vasturääkimisega, isemeelsusega, trotsiga või ka palvetega, meelitustega ja pisaratega. Kas tunnete lapsi, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis, keda imetletakse, kes nõuavad oma tahte kohest täitmist, segavad vahele ja ei vastuta mitte millegi eest? Need lapsed jäävad elus hätta, selgitatakse raamatus "Millal saab küllalt?" (2008). Lapsepõlves poputamist kogenud lastel puuduvad mitmed elementaarsed oskused, sest neil ei lastud midagi ise teha, nende eest tehti kõik ära. Nad on hädas, kui satuvad olukorda, kus ei tunnistata nende eriõigusi. Ülehoolitsus tähendab liigset hoolitsust - see on hoolitsus, mis näib armastusena, kuid mis tegelikult takistab lapsel täit suutlikkust saavutamast: lapsevanemad teevad lapse eest seda, mida ta peaks ise tegema; seetõttu on lapsel raske
annaabi.ee 
