laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga Kind Of Blue (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest dzäss-rocki alguseks peetavad muusikaalbumid. 1970. aastaid iseloomustas eksperimenteerimine maailmamuusika elementide ja 20. sajandi klassikalise muusikaga. Kriitikud süüdistasid teda vastuoluliselt ühest küljest populismis ja teisalt äärmuslikus avangardismis. Tänapäeva perspektiivist nähtuna olid Milesi seitsmekümnendad väga edumeelne periood, mille mõju kaasaegsele muusikale kasvab aasta aastalt. 1975. aastal katkestas pahenevate terviseprobleemide ja uimastisõltuvuse tõttu pea viieks aastaks igasuguse avaliku tegevuse. 1981. aastal pöördus tagasi kontserdilavadele. Muusikasse ei toonud Miles Davise kaheksakümnendaid siiski enam midagi uut, repertuaar lähenes
1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest dzäss-rocki alguseks peetavad albumid In A Silent Way ja Bitches Brew, millel tegid kaasa Shorter, Hancock, Joe Zawinul, John McLaughlin, Dave Holland, Jack DeJohnette, Chick Corea ja teised. 1970. aastaid iseloomustas eksperimenteerimine maailmamuusika elementide ja 20. sajandi klassikalise muusikaga (Karlheinz Stockhauseni mõjutusel sündis album On The Corner, 1972). Kriitikud süüdistasid teda vastuoluliselt ühest küljest populismis ja teisalt äärmuslikus avangardismis. Tänapäeva perspektiivist nähtuna olid Milesi seitsmekümnendad väga edumeelne periood, mille mõju kaasaegsele muusikale kasvab aasta aastalt. 1975. aastal katkestas pahenevate terviseprobleemide ja uimastisõltuvuse tõttu pea viieks aastaks igasuguse avaliku tegevuse. 1981. aastal pöördus tagasi kontserdilavadele, tema tolle aja ansamblites tegid kaasa näiteks saksofonistid Bob
välistab sisulise ekspertiisi • Valimispopulism (lubadused kujundada rahvale meelepärast poliitikat, anda raha, teha reforme või viia ellu suuri muutusi) 4.1. Populismi mõiste täpsustused • Kõik, kes tahavad meeldida rahvale, pole veel populistid, „populistid on vihased, nende valijad pettunud“ (J.W. Müller) • Kriitiline hoiak eliidi suhtes on vajalik, kuid mitte piisav tingimus populismis süüdistamiseks, lisaks peab ilmnema ka pluralismivastasus, mis on ohuks demokraatiale ja vähemuste õigustele, kuid ka iga pluralismi vastane pole populist. Raske on piiritleda, kus lõpeb demokraatia ja algab populism, milline erakond või poliitik on vähem või rohkem populistlik, sõltub asjaoludest • Populism on poliitiline demagoogia • Populism on mingil tasemel populaarne, soosib kehvemaid ja toob
annaabi.ee 
