Arusaamade ja tõekspidamistega. Eestlastele meenutas pühakute ja reliikviate kultus nende senist usku. Mitmesuguste vaimude, haldjate ja jumaluste kujutamisse hakkasid ilmuma saksapärased jooned. Manatarka hakati üha enam nõiaks ja kuradi käsilaseks pidama. Pühakutelt loodeti kaitset ikalduste, haiguste, kiskjate vastu ning toetust viljakasvule ja karja sigivusele ning soodsa ilma saamiseks. Salaja ohverdati siiski ka vanades ohvripaikades. Kirikutest said populaarsemaiks ohverduspaikadeks Saha kabel Tallinna ja Risti kabel Viljandi lähedal. Pühakukultus segunes paganlike joontega: arvati, et Tõnn (loomade, eriti sigade kaitsja) on Antoniuse teisend. Usuti, et igal pühakul on inimeste või loomade kaitsjana kindel ülesanne. Eestlased kandsid pikka aega edasi vanu muinasaegseid nimesid (Asso, Ikkemeel, Meelitu, Toivelembi, ...). Jätkati surnutele ehete ja relvade kaasapanemist (viimase keelas kirik ära) ja haudadel söömist ning joomist
tuld peatada, et kas Jumal suudab sellist tuld kustutada? vastus on ei. Kuid juamlgi taevas oleks võinud näha kui suur halastaja ja ligimesearmastaja inimene on, et Vanapaganat päästab lausa. PEATÜKK KAKSKÜMMEND KAKS Rusudest leiti Jürka surnuna, üleni märjana nagu oleks surnud uppumisse, piset kõrbenud. Läks lahtu põhjalik sündmuste analüüsimine millega taheti jõuda selguseni Jürka surma põhjuses. Arvamusi oli palju kuid populaarsemaiks sai toda, et politseinik rippus kroonlühteri küljes ja see kukkus Vanapaganale pähe põhjustades meele kaotuse ja hiljem lämbumist läbi suitsu. Seda südnmuste jada hoiab vee peal ka tuntud usuline teave, et Vanapagan tuleb tappa löögika pähe, kuulid, isegi hõbe kuulis talle viga ei tee nagu on ka näha ta keha mitmetest haavadest. Ega tõendid, et mees on rõesti Vanapagan siinkohal ei katke, nimelt politsei kes viimasena aknast väljavisati
annaabi.ee 
