Neli põhiemotsiooni : rõõm, kurbus, viha, hirm . Kuivõrd on põhjust neist rääkida muusikas. Neist neljast üks on positiivse märgiga rõõm. ( ,,The Joy of Music" ) Ei ole piisavalt uuritud seda, kas ja kuivõrd on võimalik seostada muusikat negatiivsete emotsioonidega. Raske ette kujutada olukorda, kus inimene kuulab muusikat selleks, et korduvalt esile tuua endas viha või hirmu emotsioone. Samas on väidetud vastu ,et teatud liigid tänapäeva populaarmuusikast võib inimene kasutada oma negatiivsete emotsioonide kanaliseerimiseks. muusika roll seisneb tihti eeskätt pigem muusikalise elamuse vallandamises kui selle loomises. Muusikat võiks sel juhul võrrelda justkui omamoodi anumaga, mille kuulaja talle eriomase sisuga täidab. Kui anumat poleks, ei saaks seda ka millegagi täita, ent teisest küljest ei ole anuma kuju kuigivõrd seotud tema sisuga. helikõrguse kognitiivsed dimensioonid Helikõrguse kahemõõtmelisust kujutab nn Shepardi spiraal
Pakutakse lõtva lohutust teadmisele, et ise on õnnetu. Saab nutta kui näeb, mis toimub. Kirjeldab seal naispublikut, kes sentimentaalseid filme vaatab või laule kuulab. Sentimentaalsus on selgelt seotud naisega. Adorno käsitlus muusikast sisaldab feminiinsuse ja maskuliinsuse vastandusi. Naiselikkus tähendab nõrkust, madal emotsioon, mida ei kontrolli. Mehed on suutelised olema kultuuris aktiivsed ja end kontrollida. Kummaline et räägib džässist, populaarmuusikast (30. aastate baasil) kastreerimise kaudu ehk maskuliinsusest loobumisega. Suhe mehelikkuse ja naiselikkuse vahel tuli ka poppmuusikasse. Kommertslikuks peetakse ballaadilikke laule, pehmus, lamedus, mis on seostatud naiselikkusega. Oluline muutus toimus 50ndatel aastatel. Ameerika saabus euroopasse. Ameerika masskultuur hõivas läänemaailma. Hakati uurima kuidas popmuusikat kasutatakse. Märgati, et on erinevad publikud. Publik ei neela juhmilt kõike alla. See publik reeglina oli
annaabi.ee 
