Nõukogude võim Poolas oli saatnud saatusliku hoobi 1989. aastal langes Poolas kommunistlik reziim. Külm sõda oli lõppenud. Sellise situatsioonis loobus Itaalia Kommunistlik Partei 1989. aastal kommunistlikust ideoloogiast ning pärast reformenimetati ta 1991. Vasakpoolseks Demokraatlikuks Parteiks. 7 1994 võtsid kristlikud demokraadid oma erakonna uueks nimeks Partito Popolare Iraliano ehk Itaalia Rahvapartei. Riigivõla vähendamiseks rakendatud kokkuhoiuprogramm põhjustas vastasseisu nii valitsuse ja opositsiooni kui ka valitsuspartnerit enese vahel ja valitsuskriisi. Peaminister Giulio Andreotti (1989 1992) astus tagasi ja uueks peaministriks sai Giuliano Amoto (1922 1933). Et leevendada piirkondade erinevustest tulenevaid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme, tugevndati juunis 1997 põhiseadusreformiga regioonide täitevorganeid ning
ooperihelilooja koos Gioacchino Rossini, Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini´ga. Ta oli ka aktiivne rahvuslikus liikumises osaleja (il “Risorgimento”) ning armastatud suurmees Itaalia ühendamise aegadel, kus mängis olulist rolli tema ooperist “Nabucco” tuntud koor “Va´, pensiero, sull´ali dorate”/ “Lenda, mõte, kuldsetel tiibadel” – unistus ühtsest Itaalia riigist. Tema olulisemad ooperid – “la trilogia popolare” – populaartriloogia just ooperite ennenägematu edu poolest, nagu “Rigoletto” (1851) – kus peategelane pole mitte aristokraat, vaid n-ö alamast seisusest, inimene rahva seast – küürakas narr Rigoletto; “Il trovatore”/ “Trubaduur” (1853), mille Verdi tahtis nimetada “Azuncena” järgi, kes helilooja arvates oli peategelane – vaene mustlasnaine ning kõigi aegade üks enimesitatud oopereid “La
annaabi.ee 
