Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus 2001b) . Lääne-Eesti järved on halotroofsed, düseutroofsed või eutroofsed ning ei sisalda kalakotka jaoks piisavalt ja järjepidevalt kala. Teatud määral pärsib kalakotka levimist rannikule ja saartele ka sealne tugev merikotkaste positsioon. Kui 1970-ndate alguses kahanes kalakotkaste populatsioon Eestis alla poplatsiooni säilimiseks vajaliku piiri, siis alates 1980-ndatest on arvukus pidevalt tõusnud. 1994. aastal hinnati kalakotka arvukust Eestis 30-35 paarile, 2009. aastal aga 60 paarile. Kui kalakotka arvukuse tõus jätkab sama trendi, jõuab populatsioon peagi ka Lääne-Eestisse (Lõhmus 2001b) Kalakotkas kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse ning Berni, Bonni ja CITES-i konventsioonide II lisasse. Eestis kuulub kaljukotkas I kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Ressursid liiguvad parasiidi suunas(süsinik ja energia). On üks suur tarbija ja palju väikseid saake, mis täies mahus liiguvad tarbijasse(kiskluse tüüpi tarbimine). Selle tüübi omapäraks on, et saak surmatakse peale esimest edukat rünnakut. Röövlus. Herbivooria süüakse tükke saagist. Näkitsemine. Parasitoid loomas, kes osa elust veedavad parasiidina, teise osa elust nt näkitsejad. Parasitoidne tarbimine. Populatsiooni piiramatu kasvu võrrand. Kasvukiirused kahe poplatsiooni kohta. Vaata vihikust. Nooled joonisel on vektorid, mis näitavad süsteemi liikumise suunda ühes või teises suunas. Summavektorid moodustavad ringi. Süsteem liigub vastupäeva fokaalse punkti ümber. Kiskja tuleb veerandise faasinihkega järgi. Populatsioonilained. Kiskja tiheduse maksimum järgneb saaklooma tiheduse maksimumile veerandfaasilise hilinemisega. Saakloomade kaitsekohastumused. 1. Mehhaaniline kaitse siili okkad. 2. Keemiline kaitse mürgise nahaga konn. 3
annaabi.ee 
