Kui Isand kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, sattus Popi segadusse. Kuna ta polnud oma elus iseseisvalt mitte midagi saavutanud, ei olnud tal enam ka kellegi abile loota. Sellist situatsiooni võib võrrelda näiteks laste ning nende vanematega. Lapsed on alates sünnist kuni teatud vanuseni sõltuvad oma vanematest, nende silmaring pole piisavalt lai, et aru saada asjadest, millega nad ise pole otseselt kokku puutunud. Iga laps satuks segadusse, nagu Popigi, kui nende vanemad üks hetk lihtsalt ära läheks. Popi oli alati olnud isanda lemmik ning see andis talle piisavalt uhkust, et puuris istuvast ahvist mitte välja teha. Kui peremees aga läinud oli, muutus koer ebakindlaks ning araks. Ahv meenutas talle välimuselt ja olemuselt Isandat, ent mitte iseloomult. Popi jaoks oli Huhuu halb ning just sel põhjusel tema arvates Isand ahvi ka puuris olevat hoidnud. Kunagi ei kardeta seda, mis sinuga kokku ei puutu, ollakse
palju jääb selgusetuks. Tegelaste suhe loo jutustajaga ei ole teada, kuna pole selgelt arusaadav, kes on jutustajaks. Popit iseloomustab suhe iseendaga. Ta enesehinnang tundub olevat madal, ta on pigem huvitatud oma isanda heaolust. Tekstis tuleb välja ka suhe ta enda minevikuga, mida ta meenutab pigem negatiivselt. Ta on rahul oma eluga Isanda juures. Sellest annab aimu näiteks katkend: ,,Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri." Popi tulevikuks plaane ei tee, ta loodab vaid oma esimese Isanda tagasitulekut. Popit ja Huhuud mõlemat iseloomustab suhe üksteisega. Popi peab Huhuud kurjaks. Huhuu arvamust Popi kohta selgelt tekstis välja ei tule, kuid ta käitumise põhjal võib järeldada, et suhtumine on negatiivne. Usun, et tegelaste näol on autor kirja pannud erinevate inimtüüpide prototüübid.
Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No -- no -- no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis
koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda, Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis
Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a. Louvre'is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset
Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a. Louvre'is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset
annaabi.ee 
