Kinnituvad varrele vastakuti. Õied või õisikud: viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,5-2,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis. Liigi eritunnused: majad on toiduks paljudele lindudele. Viljad on dekoratiivsed punased. Lodjapuud taluvad hästi linnade saastunud õhku ja pügamist. Kasvukoha nõuded: päikesepaistelised kuni poolvarjulised kohad ja parasniisked viljakad mullad. Väga vähenõudlik pinnase suhtes on villane lodjapuu, kasvades hästi ka kehvadel kuivadel muldadel. Kasutamine haljastuses: üksiku efektitaimena koduaedadesse, suurematel haljasaladel rühmadena, vabakujulised või pügatavad hekid. Joonis 87. Harilik lodjapuu (http://www.hodnik.com/catalog/popup_image.php?pID=3038) Joonis 87. Harilik lodjapuu Kasutatud kirjandus: Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio
pikk; pähikud, eriti kaks alumist, üksteisest 1-2 cm eemal. Pähikud väikesed, poolkerajad, väheseõielised, valminult 3-7 tähtja põisikuga. Põisikud piklik- munajad, nokata, valminult pruunikad. Õitseb mai lõpul, juunis; viljub juuni lõpul, juulis. TUPPTARN Carex vaginata; vaginata (lad.k.) tupjas, tupeline; nimi iseloomustab taime avaraid lehetuppesid. Lõikheinaline. Mitmeaastane. Kasvukoht: varjulised- ja poolvarjulised niisked kuuse-, sega- ja lodumetsad ning puisniidud, võsastikud ja metsasihid. Ilmselt kultuuripelglik liik. Tupptarn on rohiroheline, 20-50 cm kõrge, lühikese risoomiga ja sellest väljuvate arvukate tõusvate ning lehekimpe moodustavate võsunditega taim. Varred püstised või pisut kaardunud, nüri-kolmekandilised. Lehed 2-5 mm laiad, lamedad, kahe- kurrulised, varrest lühemad ning varre alusel paiknevad. Õisik üksteisest eemal
annaabi.ee 
