Nemad pidid läbima kooliõppeprogrammi mis oli lugemine, katekismus ja kirikulaul. Külakoolis käivad lapsed olid kolmes rühmas: Tähtede õppijad, veerijad ning lugejad ja katekismuse õppijad. Külakoolis algas 1830aa. Üleminek kirjutamise ja rehkendamise õppimisele. Ka mitmehäälne koorilaul ja noodiõpetus. Hakati looma koolikoore. Esimene tütarlaste kool oli Vana-Vigalas 1841aa. Tüdrukutele õpetati lisaks ka käsitööd. Kirjutamise ja rehkendamise õppimine jäi sajandi lõpuni poolvabatahtlikuks. Õppevahenditest ja õpikutest: 1849.a kooliseaduses nõuti, et iga koolikogukond peab koolile muretsema suure musta tahvli, piibliraamatu, kirikulaulu raamatu, piiblilugude raamatu ja neljahäälse noodiraamatu. 1852.a Lõuna-Eestis ja 1854 Põhja-Eestis hakati välja andma standardiseeritud õpperaamatute sarja. Külakoolid said grammatikaõpiku. Nüüd hakati õpetama õigekirja aluseid, kirjatehnikat ja vajalike dokumentide koostamist. Ilukiri kujunes eraldi õppeaineks
1840. aastatel ühtlustus külakoolide õppetöö sisu ja koolikorraldus. Algas üleminek kirjutamise ja rehkendamise õpetamisele. Kooliprogrammi tuli mitmehäälne laul ja noodiõpetus. Käesolevasse ajajärku langes ka koolikooride loomine. Sellesse ajajärku langeb esimeste tütarlapstekoolide ja töökallakuga mõisakoolide asutamine. Matemaatikat õpetati esialgu vähem kui kirjutamist. Kirjutamise ja rehkendamise õpetamine jäi sajandi esimese poole lõpuni poolvabatahtlikuks. Järjest laienev õppetegevus põhjustas juhuslike koolitubade asendamise koolimajadega. Koolimajade ehitamine parandas õppimistingimusi ja kergendas koolmeistri elujärge. 19.sajandi esimese poole koolmeister oli vähese haridusega, kuid hoolikas õpetaja ja innukas hariduse levitaja oma ümbruskonnas. Põhja-Eesti koolielu piduriks saigi koolmeistrite puudulik ettevalmistus koolitööks. Suurem osa neist omandas kirjaoskuse iseõppimise teel. 7
annaabi.ee 
